Päike särab, rohi tärkab metsakünkal üksik lill, ajas kalakene ärkab – Meil on kevad ja aprill. Lendab kuldnokk, vaatab ringi, otsib, kus ta pesakast. Trepil neli paari kingi – paljajalu neli last. Aknal aga noomib ema: “Paljajalu veel ei või! Maa vast hakkab tahenema, päike vaevalt lume sõi. Veel on külma ööde põues, härmahalla koidikul, olengi et päeval õues päike soe kui juunikuul.”
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!