Kui ma olin 14, tahtsin endale mingitki tüdruksõpra.
16-aastaselt leidsin endale neiu, kuid seal polnud mingit kirge. Seega otsustasin, et vajan kirglikku neidu, kellel oleks janu elu järele.
Ülikoolis kohtusin kirgliku neiuga, aga ta oli liiga emotsionaalne. Kõik tema elus oli nagu hädaolukord, jube draamakuninganna, nuttis kogu aeg ja ähvardas end ära tappa. Seega otsustasin, et vajan endale neidu, kes on stabiilsem.
25-selt kohtusin stabiilse neiuga, aga ta oli igav. Ta oli täiesikult etteaimatav ning ei erutunud millestki. Elu oli nii igav, et otsustasin, et vajan neidu, kellega oleks koos erutav.
28-selt kohtusin erutava neiuga, aga ei suutnud temaga sammu pidada. Ta kiirustas ühelt asjalt teisele, kunagi ei süvenenud millessegi. Ta käitus impulsiivselt ning muutis mind samavõrra õnnetuks kui ka õnnelikuks. Ta oli suurepärane, lahe, väga energiline, kuid tal polnud sihti. Seega otsustasin, et vajan neidu, kes oleks ambitsioonikas.
31-selt kohtusin ambitsioonika neiuga, kellel olid jalad kindlalt maas ja abiellusin temaga. Ta oli nii ambotsioonikas, et lahutas minust ja võttis kõik mis mul oli.

Nüüd olen vanem ja targem ja vaatan naisi, kellel on suured rinnad.

Like! 2