Süda kisendab mul sees, hing ihkab erilist. Raske on iseendale tunnistada seda, et me kõik vajame midagi. Me kõike vajame enda kõrvale kedagi, kellest sa hoolid rohkem kui endast. Kellesse sa kiindud iga päevaga aina rohkem, keda sa hakkad jumaldama, kes tähendab sulle seda kõike. Kas sa ei tahaks tunda hommikuti ärgates oma kallima südamelööke? Sa ei tahaks näha teda magamas? Sa ei tahaks teda lihtsalt kallistada ning oma suudlustega ülesse äratada? Sa ei tahaks tunda seda erilist turvatunnet? Sa tead, et sa võid talle iga kell helistada ning ta kuulaks isegi siis sind ära, kui tal oleks kõige magusam uni pooleli. Sa tead, et ta oleks igal ajal su kõrval – isegi siis, kui kõik teised sind mingil imelikul põhjusel vihkama peaks. Ta on alati sinuga, isegi siis, kui sa peaksid oma halva tujuga midagi mõtlematut ütlema. Ta andestaks ka selle, kui sa ütleksid, et sa vajad rahu. Ta oleks alati sinuga. Kui ta ei viibi su kõrval, siis sa tead, et ta on vaimselt ikkagi koos sinuga. Ta kontrollib su mõistust, kõik su mõtted koonduvad just temale. Ma tahaks ilmselgelt kedagi hoida oma südame ligi. Ma tahaksin kedagi rohkem usaldada kui iseennast. Ma tahaksin särada, just talle ning ainult talle. Tahaksin olla värvid ta riiete peal, mida ta alati endaga kaasas kannab. Ma tahaksin, et mina oleks see esimene, kellele ta vabal hetkel mõtleb ja kellele ta helistaks kasvõi siis, kui tal oleks vaid paar sekundit aega rääkida. Kes tahaks mu häält kuulda isegi kõige kärarikkamas kohas. Kes tahaks hoida mu käest kinni ning seda mitte kunagi lahti lasta.

Like! 3