eelmises osas:
Paar päeva hiljem vahistati Boss, sest leiti üles tema püstol, mille ma nii osavalt ära kaotasin. Mees sai neli aastat ühes karmimas vanglas.
Meil oli sama päeva õhtul 67nda ülikooli aulas suur jõugukoosolek. Pärast tundide lõppu ei tohtinud seal tegelikult mitte keegi viibida, aga me jõudsime kokkuleppele Chaplainte asepresidenti Firpoga, kelle vanamees koolis valvurina töötas. Ta kartis oma poja pärast ning lubas meil seepärast kooliaulat öösiti jõugukoosolekute pidamiseks kasutada. Sel õhtul ülendasime mind presidendiks ja Carlos, kes oli tegelikult asepresident ning pidi saama presidendi koha, oli ka sellega nõus.

Sama päeva õhtul läksin koos Manny ja Ticoga klubisse. Me kõik jõime rohkesti ja suitsetasime hašišit. Silmasin üht kena blondi ning tantsisin temaga mitu korda, kuniks ilmus välja Lena, silmist tuli hõõgumas. Ta haaras selle tüdruku juustest ning tiris jõuga mööda maad, aga sellest jäi veel väheks, pärast seda võttis jalast oma 10 cm kontsad ning virutas nendega võõrale tüdrukule vastu vahtimist. Blondiin ise oli jõuetu, ta ei saanud enda kaitseks midagi teha. Üritasin neile vahele minna, aga asjatult, Lena oli lausa pöörane ning virutas kogemata ka mulle ühe tou. Lõpuks jättis mu armukade tüdruk blondu vedelama ning hakkas minu poole liikuma. Manny ja Tico nautisid kõrvalt, suu naeratusest irevil. Külmavärinad läbisid keha. Lena oli ainuke tüdruk, keda ma ei suutnud lüüa ega talle vastu astuda. Tema ise võis teha minuga, mida ta vaid tahtis. Nüüd oli küll selline tunne, et ma viskan hinge tüdruku käe läbi, iga sekund, kui ta oli mulle lähemale jõudnud, muutus sisetunne aina hullemaks. Vaatasin ringi, kõigi silmad olid meie peal. Ma ei tohtinud alla anda, pidin midagi tegema. Ükskõik mida. Üks sekund veel ja Lena oli minu ees. Haarasin tal kätest, liikusime selg ees vastu klubi seina. Tüdruk üritas mu haardest lahti rabeleda, tal oli järsku kohutavalt tugev jõud, kohati mulle tundus, et ma jään alla, lasen ta lahti, aga mu enda uhkus ei lubanud seda. Lena kükitas, kui märkas, et ta on kindlas haardes ning sõdida on mõttetu. Kutsusin ta klubist välja. „ Mis sul kurat viga on ? küsisin vihastades
„ Carl, ma ei saa aru mis minuga toimub. Ma tean, et ei tohiks nii, aga ma lihtsalt ei kannata teisi eitesid sinu juures. Sa oled mu pea sassi ajanud. Anna andeks !“
„ Tüdruk, mida sa nüüd ajad ?Ma olen kamba president. Sa ei või mind iialgi enam nii kohelda. Saad aru ? Või muidu… lähevad me teed lahku .“
„Kas sa ähvardad mind ?“ Ma ei vastanud ta küsimusele, sest nägin Lena silmis pisaraid, see oli viimane asi mida ma praegult näha tahtsin. Võtsin nii õrnalt kui suutsin tüdruku pea enda käte vahele ning suudlesin teda. Pärast seda jätsin Lena üksinda vihmasele tänavale ning läksin tagasi klubisse. Terve tee klubi ukseni tundsin Lena põletavaid silmi enda seljal.
Kui me olime ennast kolmekesi jälle mõnusalt tundnud, astusid klubisse sisse kolm Phantom Lordi. Nad olid riietatud eredavärvilistesse mantlitesse ja ruudulistesse pükstesse ning neil olid kaelas pikad ketid. Üks poiss lonkis oma võtmeketti vibutades meie poole. Samal hetkel astus uksest sisse Lena. Ma võpatasin. Poiss pööras kohe otsa ringi ning võttis suuna hoopiski mu tüdruku poole. Ma tõusin automaatselt, läksin Lena juurde ning võtsin talt ümbert kinni. „ Kuule, tibuke“, irivitas poiss, „kas sa ei tahaks minuga välja tulla ? Mu vennal on siin väljas auto ja meie päralt on terve tagaiste.“
„Sul on isu surma saada,“ urisesin mina.
„Kõva mees,“ naeris Phantom Lord, „meil on juba niigi plaanis su purjus sõber ära tappa ja me võiksime muidugi ühtlasi ka sinu tappa, sa pask.“
Manny tegi suuga, nagu laseks peeru. Poiss keeras järsult pead „ Kes seda tegi ?“
Manny hakkas naerma, mina aga tundsin, et asi läheb kurjaks ja ültlesin: „ Keegi.“ Ma hakkasin taganema, kuid poiss keeras end Manny poole ja lõi ta pikali. Peale Carlose oli Manny minu kõige lähedasem sõber. Keegi ei võinud tea lüüa ja siis karistamatult pääseda.Võtsin hoogu ja virutasin poisile tugeva hoobi selga otse neerude kohale. Ta haaras mõlema käega seljalt ja röökis ning karjus valust.
Manny kargas püsti ja võttis noa välja. Otsisin taskust enda oma samal ajal kui teised poisid ruumis poolringi moodustasid ja meie poole liikusid. Vastuhakkamiseks oli neid liiga palju ja me taganesime ukse suunas. Kui me trepile jõudsime, sööstis üks suurt kasvu poiss ettepoole ja üritas mind noaga lüüa. Nuga läks mööda kuid torkas mu tagist läbi. Kui ta minust komistades möödus, virutasin talle kuklasse ja lõin ta jalaga betoontrepist alla. Veel kaks poissi ründasid mind. Manny sikutas mind mantlist ja me hakkasime jooksma. „Lähme“ hüüdsin mina. „ Ma lähen Hell Burnerite järgi ja me teeme selle paiga maatasa!“ Poisid vaatasid üksteisele otsa. Nad ei teadnud, et ma olen Hell Burner, sest sel õhtul kandsin ülikonda ja lipsu. Nad hakkasid, selg ees, ruumi tagasi liikuma ning meie koos Tico ja Manny’ga pöörasime ringi ja tulime tulema.

Järgmisel päeval käisin Manny ja Tico juures. Me läksime otsima Santot – Phantom Lordi, kes Lenale külge ajas. Manny ja mina olime joonud ja peaaegu purjus. Me jõudsime kolmanda tänava kommikaupluseni ja silmasime seal Phantom Lordi. „Kes teist, kutid, Santo on ?“ küsisin mina. Üks poistest vaatas pika, kräsupäise kuti suunas. Mina ütlesin: „ Kuule, pisike, mis sinu nimi on ? Santo Claus ?“ Manni naeris.
Poiss vaatas minu poole ja nimetas mind koerapojaks.
„Kuule, poja,“ ütlesin. „ Nüüd sa lased küll märgist mööda. Kas sa ka tead, kes on Hell Burnerid ?“
„ Jaaah, ma olen neist kuulnud. Aga neil on paremadki teha, kui siinkandis ringi liikuda.“
„Täna nad liiguvad ringi just siin, poja. Need siin on Hell Burnerid. Minu nimi on Carl. Ma olen nende president. See nimi jääb sul alatiseks meelde.“
Poe omanik sirutas telefoni järele. Panin käe taskusse ja surusin sõrme vastu voodrit, nagu oleks mul seal püstol. „ Sina seal!“ karjusin. „Pane see käest ära !“

Lena !

Manny

uus osa: http://www.rate.ee/blog/1368395/pain-9

Like! 17