Eelmises osas:

*Ta ärkas üles ja ta reaktsioon oli...*

Ta ärkas üles ja karjus nii kõvasti kui jaksas: "Aaaa! Wtf? Mida p*rset te teete? Kas te olete hullud?"
Ma olin umbes nii et nagu omc, ta pole veel niimoodi ropendanud. Me naersime täiega. Haha, te oleksite pidanud ta nägu nägema. Kui ta lõpetas, olime me juba omadega põrandal.
"Mida kuradit te naerate?! See ei ole naljakas!"
Mina: "Jumal küll, me tahtsime lihtsalt natuke nalja teha, rahune nüüd maha, see oli ainult helin,"
Getu: "Te tahtsite NATUKE nalja teha, aga see ei olnud kohe üldse naljakas!"
Sam: "Ausalt no, rahune maha! See on läbi! Lihtsalt unustame selle ja lähme sööme midagi. Mul on kõht tühi. Kuidas teiega on?"
Mina: "See on hea mõte. Jah, mul on ka kõht tühi. Lähme teeme mikrouunis soojad võileivad juustu ja singiga ja kakaod."
Getu: "Okei, ma olen täiega nõus. Te muutsite mu nii näljaseks praegu."
Me naersime ja läksime kööki. Tegime võileivad ja kakao valmis ning läksime elutuppa, istusime diivanile ja hakkasime telekat vaatama. Igav moment. Telekast ei tulnud midagi. Piinlik vaikus. Lõpuks Getu murdis vaikuse: "Kuulge, mul tuli mõte, läheks äkki Kalev spaasse? Ma pole nii ammu ujunud. Ja seal on veetorud ja erinevad basseinid nagu te teate. Nii et mida arvate?"
Mina: "Hmm... ma ei usu et see eriti hea mõte on..."
Ta nägu läks kurvemaks.
Mina: "Haha, tegin nalja. See on suurepärane mõte. Aga te peate siis kodust läbi käima ja ujumisasjad võtma. Teeme nii, et te lähete koju, panete kotid kokku, siis Sam helistab kui ta bussis on ja siis saame seal kokku. Nõus?"
Nemad: "Nõus."
Niisiis, nemad läksid kotte kokku panema ja samal ajal viisin mina nõud kraanikaussi. Saatsin nad ära ja läksin ning pesin nõud ära. Kui oli lõpetanud, hakkasin kotti kokku panema. Ma polnud nii kaua aega ujumas käinud, et ei mäletanud kus mu trikoogi on. Esimesena läksin enda tuppa ja tegin kapi ukse lahti. Seal seda ei olnud. Järgmisena läksin vannituppa ja otsisin kõik kohad läbi. Ka seal seda ei olnud. Nokrt, kus see võiks siis olla?! Mõtlesin tükk aega ja lõpuks otsustasin minna vanemate tuppa, äkki on see seal. Avasin kapi ukse ja otsisin, ei olnud, jälle. No kus kurat see võib siis olla?! Vaatasin üles ja nägin mingit musta asja ülemise kapi uksest välja rippumas. No tore on, mina olen lühike ja see asjandus peab nii kõrgel olema. Tänan väga. Igaljuhul, tõin tooli ja ronisin sellele ning avasin kapi ukse. Jeee, see oligi mu trikoo. Panin ukse kinni ja woow, oleksin peaaegu toolilt maha kukkunud. Hüppasin toolilt maha ja panin selle tagasi sinna kus see olnud oli. Pakkisin kõik asjad kokku ja olin valmis. Just sellel momendil, kui mõtlesin et Sam võiks helistada, ta tegigi seda. Panin jalatsid jalga, võtsin koti, pistsin nätsu suhu... nämm, banaan ja maasikas... ja olingi valmis minema. Saime Getuga bussipeatuses kokku. Minut hiljem buss tuligi, läksime sisse ja leidsime Sami, kes istus akna ääres. Istusime tema kõrvale.
Mina: "Tsau! Nonii, kas olete valmis ujumiseks?"
Getu: "Ma olen täiesti valmis. Valmis kõikidest torudest alla laskma ja vees ennast surnuks naerma. Jah, ma olen täiega valmis."
Me naersime. Jah, me olime selleks kõigeks jamaks valmis.
Mina: "Niisiis, Sam, kuidas on lood sinu ja Ryani vahel? Kas te ikka sebite või juba käite ka?"
Sam: "Noh, me võtame seda asja vaikselt."
Mina: "Okei, aga kas te juba suudelnud ka olete või räägite natuke ja käitute nagu arg 'paar'?"
Peale selle ütlemist ma lihtsalt purskasin naerma. Ma ei suutnud seda enam tagasi hoida. Aga tema ei naeratanudki. Ta vaatas lihtsalt aknast välja, näost täiesti tundetu. Ma lõpetasin naermise.
Sam: "Me ei ole sellised, et nii kui kokku saame hakkame kohe ila panema vms. Nii et jamh, ja kas sul on poiss?"
Mu nägu muutus hetkega tõsiseks. Piinlik, mul ei ole kunagi poissi olnudki. Noh, kes tahakski olla sellise koleda tüdrukuga nagu mina. Minus ei ole ühtegi protsenti iludust.
Mina: "Ei, mul ei ole poissi. Ja ma ei taha ka. Mul ei ole seda vaja, ma olen õnnelik olles üksi."
Aga mu nägu ei varjanud seda kurbust ja Sam sai sellest jälle aru.
Sam: "Mel ma ju näen et sa ei ole õnnelik. Me peame sulle poisi leidma. Tõsiselt. Ma tean, peale ujumist me läheme minu juurde ja me teeme sinuga suure muutuse..."
Ma katkestasin ta: "Vaata, meie peatus."
Kui me bussist maha tulime, alustas ta jälle. Oh kuidas ma seda asja vihkan. Alati.
Sam: "Mel, sa pead tulema sellest tagasihoidliku ja väikese tüdruku nahast välja ja leidma metsiku sinu. Sa pead lihtsalt sellesse uskuma."
Blablabla. Ma ei öelnud midagi. Ma olin lihtsalt vait. Ma lihtsalt olen selline, arg tüdruk. Igaljuhul. Lõpuks ometi me jõudsime kohale. Ostsime piletid ja läksime riideid vahetama.
http://www.polyvore.com/swimsuits/set?id=39376962 Vasakul minu, keskel Sami ja paremal Getu ujumisriided.
Ja me olimegi valmis. Seal oli neli veetoru-kaks lühikest ja kaks pikka. Üks lühike oli oranž ja teine lühike pruun. Pikad olid punane ja must. Punane oli kitsas ja must tavaline. Me ujusime, lasime torudest alla ja sukeldusime. Sam ja Getu läksid sauna, ma otsustasin minna basseini ja vaadata kui kaua ma suudan vee all hinge kinni hoida. Sukeldusin ja ujusin lihtsalt vee all ringi. Lõpuks kui õhk oli juba otsa saamas, otsustasin pinnale tagasi minna, aga miski takistas mind. Üritasin seda eemale lükata, aga see ei lasknud. Mul oli juba õhk täiesti otsa saamas. Üritasin igat moodi aga ei õnnestunud. Olin justkui veel all lõksus. Ma olin seal juba suremas. Lõpuks läks kõik silme eest mustaks.
Järgmine asi mida kuulsin oli mehe hääl.
Mees: "Temaga saab kõik korda. Me saime kõik selle vee ta kehast välja. Ma jätan teid temaga kahekesi."
Ma avasin silmad ja nägin naist endale otsa vaatamas. Tal olid pisarad silmad ja väike naeratus näol. Ruum oli väga hele. Sain aru, et ma lamasin voodis ja olin haiglas. See naine oli mu ema.
Mina: "Tsau ema! Kuidas ma siia sattusin? Ja mida sa siin teed üldse?"
Ema: "Tere kullake! Peale seda, kui sa uppusid, su sõbrad tõmbasid su veest välja ja kutsusid kiirabi. Ja nad helistasid mulle. Niisiis, siin ma nüüd olen."
Mina: "Oh, okei. Ma igatsesin sind nii väga. Ma armastan sind ema. Aga kas Sam ja Getu on ka siin?"
Ema: "Jah, kas sa tahad et ma nad siia kutsuksin?"
Mina: "See oleks väga tore."
Ta läks uksest välja ja Getu ja Sam tulid sisse. Nad istusid mu voodile.
Sam: "Tsau Mel! Kuidas läheb?"
Mina: "Tsau. Mul läheb normaalselt. Kui kaua ma siin juba olen olnud?"
Sam: "Hmm... vist kaks päeva."
Mu silmad läksid ülisuureks. Kaks päeva?! Tahate öelda, et ma magasin kaks päeva?! Nii kaua?!
Getu: "Jah, see on pikk aeg. Aga sa saad homme välja."
Siis tuli arst ja nad pidid lahkuma. Ma jäin jälle magama ja ärkasin järgmisel päeval.

*Kodus, paar päeva hiljem.*

Oh, nii hea on kodus jälle olla. On pärastlõuna. Ja ausalt, ma polnud kunagi varem haiglas olnud ja ei taha ka enam olla.
Mu telefon helises. See oli Getu.
Getu: "Tsau! Kas sa minuga ja Samiga välja tahad tulla?"
Mina: "Tsau! Oota, ma küsin oma emalt, oota sekund." "Ema, kas ma S'i ja G'ga välja võin minna?"
Ema: "Mine."
Mina: "Tänks." "Jah, ma võin tulla."
Getu: "Lahe, saame bussipeatuses kokku."
Mina: "Okei, näeme siis."
Ma läksin vannituppa, vahetasin riided ära ja tegin väikse meigi. Võtsin koti, panin jalanõud jalga ja läksin välja.
Minu riietus: http://www.polyvore.com/my_outfit/set?id=39378415
Sami riietus: http://www.polyvore.com/sams_outfit/set?id=39378579
Getu riietus: http://www.polyvore.com/getus_outfit/set?id=39379205
Meil oli väga lõbus. Käisime lihtsalt igalpool. Aeg lendas ülikiiresti. Lõpuks läksin koju. Tegin ukse lahti ja nägin et vanemad istuvad elutoas diivanil. Tavaliselt sellistes olukordades midagi head ei tõota tulla.
Isa: "Tsau Mel! Ma pean sulle midagi ütlema..."

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Mida isa pidi mulle ütlema? Kas meeldis? Pane like ja kommenteeri. Kas kirjutan ikka edasi või katkestan ja ehk kustutan üldse kõik osad ära?! Uus osa varsti tulekul.

~Lallu ^^

Like! 2