Marge vaatenurk:

Sättisin veel kord oma viltu-lõigatud tukka ning naeratasin. See sobis täpselt – minu blondid poole seljani ulatuvad juuksed, mis oli täiesti loomulikud, minu pruunikasrohelised silmad ning beebiroosad huuled.. Perfektne koosseis.

Minu arust ma polnud ilus. Ei. Keskmine. Tavaline. Ma polnud ju väga kole – seda ei saaks öelda. Aga ilus? Milles seisneb üldse ilu? Seesmine või välimine? Ja kes on ilus inimene?

Kas saab üldse öelda, et see inimene on ilus või see kole? Sest võibolla on see, kes meie arust on ilus, kellegi teise arust jälle kohutavalt kole..

Lõpetasin selle vaidluse iseendaga ning tõmbasin uuesti käega läbi tuka. Nii. Pidin veel asjad pakkima ja bussile tormama...

Viieteist minuti pärast olin välisuksest välja-astumas. "Kõik on olemas. Kott on pakitud. Kõrvaklapid – on. Telefon – on. Vihikud-õpikud – on. Noh, ja muu polegi oluline." Lukustasin koduukse kiirelt, sest teadsin, et viimasel minutil jõudes võib juhtuda see, mis tavaliseltki juhtus, kui ma sisse magasin – jäin lihtsalt bussist maha!

Kekslesin lõbusalt läbi päikeselise päeva bussijaama poole. Klapid peas, rõõm kaasas.. "Mina neist masetsevatest noortest küll aru ei saa! Noh, nendest, kes kogu aeg mingit nõmedat teksti ajavad, et küll see kool on ikka üks nõme paik! Aga mõtelgu nad nüüd peaga – sõpru poleks ju iga päev näha, ja no, klass on ka tegelt väga äge kooslus! Ja üldse, mida nad vigisevad kogu aeg," mõtlesin rõõmsalt mööda teed kekseldes. Võibolla nägin ma nii.. liugeldes? Veidi lapsik välja, aga kas mul polnudki siis õigus? Ma polnud ju mingi pensionieake, või midagi! Olin vaid kuusteist! Kuusteist.

Ja pealegi! Kes ütles, et meie peame käituma nagu täiskasvanud? Ja üldse! Kust läheb piir täiskasvanu- ja lapsemaailma vahel?

"Ei tea, missugune Ronda nüüd välja näeb? Kas ta siis tegi endale selle nabarõnga või nabaaugu või mis-iganes see tal olema pidi? Või ah, ma ka ei tea. Eks koolis näe! Ja ei tea, kas ta tuleb bussiga või autoga? Oh, peaks talle helistama!" Tõmbasin klapid ropsakalt kõrvast ning vandusin endamisi, sest muusika üürgas nüüd vägagi kõvasti. Ka bussijaam paistis päris lähedalt, seega vandusin ma topelt – missugune häbi!

Vajutasin pleieri kinni ning pööritasin punastades silmi. "Õhh, vastik, vastik, vastik kohmakus!" Pööritasin taas silmi. Olin juba helistamise nuppu vajutanud, kui kellegi kiljatus mind võpatama pani. Ja ma vajutasin siis täiesti kogemata – ausalt! - punast nuppu.

"Tšau-u-u," venitas üks kile hääl mu seljataga rõõmsalt. "Oi, kes jõudis!" naeratasin, seisma jäädes teda kallistades. "Tead, ma mõtlesin sulle just helistada, et küsida, kas sa tuled bussiga või lähed autoga. Aga näed," osutasin käega tema poole, "siin sa nüüd oled!" Ta itsitas: "Olen-olen. Ma mõtlesin, miks su telefon kinni." Puhkesime naerma. Alati samad mõtted, alati nii täiuslikul samal ajal.

Edasi kekslesime me koos – nagu pisikesed lapsed, rõõmsalt kooli poole.. "Kuule, kas sa tead, kas meie klassi tulid mõned uued ka või?" pärisin veidi arglikult, kui me kolmandale korrusele suundusime. Ma polnud.. noh, pealetükkiv. Ma ei raatsinud inimestelt pärida, ja need, kellelt mina olin küsinud, polnud teadnud.

"Ah, mingi Marklin. Ja võibolla mingi Macky [ h : Meissi ] ka, aga see viimane polnud kindel. Aa, ja muide, tead, see Macky on ju tüdruk," naeratas Ronda viimaks. Macky, Macky, Macky. Seega: Macky on tüdruk, Marklin poiss.

"Kahtlased nimed," pobisesin viimaks, oskamata midagi muud öelda. Väga.. sarnased? Jah, vist küll..

"Sul uus sõrmus. Suur, vägev! Kust said?" Lobisesin nüüd Kätliniga. "Oh, tead, seal Seppäläs oli äge allahindlus. Mulle täiega meeldis see sõrmus. No, need moodsad ka." "Olgu. Moodne, võrdub äge.. Ma pole kunagi sellistest seostest aru saanud.."

"Ronnu, kas sa tegid endale siis nabarõnga või nabaaugu või mille-iganes?" pöördusin ma oma parima sõbranna poole. "Mhm. Tead, see polnudki nii valus, kui ma arvasin," naeratas ta kergelt.

Noogutasin: "Ma võibolla teen ka. Siis oleme ühtekad." Uus muie ta näol ajas mu segadusse – miks ta peab kogu aeg nii kuradi rõõmus olema?! "Äge!" lausus ta ainult, kui me matemaatikaklassi sisse läksime.

"Jälle see nõme matemaatika!" hädaldas Stiina kuskilt kaugemalt. "Mina sellest õpsist ka aru ei saa, kogu aeg keerab sitta ja üldse on üks räige ass," sisises ta edasi. "Jah, preili?" võpatas meid kõiki range meeshääl. Noh, teadagi, kellele see kuulus! Meie hirmuäratavalt kurikuulsale vägivaldsele matemaatikaõpetajale isiklikult..

__________________________________

Kirjutame korda-mööda : üks kord Marge (u/-Merkkz) teine kord Ronda (u/-Broken).

( Esimese osa kirjutas u / -Merkkz )

Kes tahavad teadet - küsige kommentaarides. Jagame! ;)

Hinnake & kommenteerige! :)

Like! 25