Ei luba midagi.

_____________________________________

Võtsin nagist oma veidi räsitud tagi ja seda selga tõmmates tormasin kääksuvast trepist alla. "Emps, ma lähen," hõikasin üle pisikese maja ja sammusin koridori. "Head päeva sulle," kostus kähisev hääl diivanilt. Ohkasin vaikselt. Jälle oli ta haige. Lükkasin oma kulunud tossud jalga ning avasin välisukse, samal ajal otsides taskust majavõtmeid.

Uks sulgus mu seljataga ning lukustasin selle kiirelt. Pistsin võtmed tagasi taskusse ja tõmbasin käega läbi juuste. Särav suvepäike paitas mu nägu ja kuumendas mu jalgu, mida katsid lõhkised teksad. Lükkasin juuksesalgu silme eest ja sammusin edasi, sügavalt värsket õhku sisse hingates. Olin teel kohvikusse. Meie pisikese küla ainsasse kohvikusse. See ei olnud küll mingi uhke koht, kuid kõik küla elanikud külastasid seda - eriti veel kuumadel suvepäevadel, nagu täna.

Läbi pisikese pargi kõndides, kuulasin linnulaulu ja jälgisin inimesi, kes minust mööda tormasid. Jah, mul oli väga aeglane kõndimisviis, kuna mul polnud kiiret. Olin igale poole tuntud hilineja, kuna ma lihtsalt ei viitsinud kiirelt kõndida. Võtsin kõike rahulikult, ka kõige halvematel aegadel.

Jõudes kohviku usteni, märkasin sees hiiglaslikku rahvamöllu. Inimesi tuli järjest rohkem ja rohkem juurde. Paljud neist jooksid minust mööda, tõugates mind ustest kaugemale. Meie pisike kohvik oli täidetud vist iga viimsegi kui küla elaniku poolt, sest sellist inimestemassi ma varem näinud polnud.

Kogu oma viimsegi jõuga pressisin end inimestest läbi. Marie, kohviku juhataja ja peaaegu omanik, üritas kõiki neid eemale kamandada. Ta tõukas neid, karjus nende peale nii kõvasti kui sai ja vaatas paanilise pilguga igat inimest, kes talle ligidale üritas saada. "Teda ei ole siin! Saage aru juba! Ei ole!" kisas ta üle rahva oma kileda häälega. Mu silmad olid suured. Kellest jutt käis? Mis? Kus? Kes?

"Aga..!" üritas keegi vahele segada, kuid Marie katkestas teda kiirelt: "Ma ütlesin, et ei ole! Kaduge minema nüüd siit, kui midagi osta ei soovi!" Igalt poolt kostus ahhetamist ja ohhetamist. Ilmselt olid nad kõik pettunud, kuna üsnagi kiirelt valgus see mass inimesi laiali. Vaid mõned üksikud jäid alles, kes laudade taga istusid ja oma jääteed jõid või võileiba näsisid.

Marie oli nii räsitud ilmega. Läksin kohe temani ja panin oma käe talle õlale. "Ma ütlesin.." hakkas ta mulle näkku karjuma, kuid tundis siis minu ära. "Vabandust, Kath," ohkas ta ja naeratas väsinult. "Pole midagi," laususin sõbrannale. Jah, ta oli mu sõbranna. Kuigi ta oli minust vähemalt kolm aastat vanem, olime me sõbrannad. Väga head, kus juures.

Ta pani märja rätiku, mis ta sõrmede vahel oli, letile ja toetas end vastu letiäärt. "Mis siin toimus?" uurisin ja vaatasin üle kohviku. Ei ühtegi hullunud inimest enam. Nad kõik olid kadunud, õnneks. Marie naeratas hädiselt. "Ah, keegi oli lasknud jutu liikvele, et Ryan O'Connor," üritas ta selgitada. "Ryan O'Connor?" kergitasin kulmu. See härra kõik võimas Ryan O'Connor?

"Jah, Ryan O'Connor," jätkas ta, "pidi täna siia tulema, kuid see on puha jaburus ja seda üritasin ma ka neile selgeks teha." Pööritasin silmi. "Tänapäeval usuvad inimesed ka kõike," turtsatasin ma. Marie noogutas sellepeale ja haaras niiske lapi taas kätte. "Ma pean nüüd tööd tegema, kas soovid ka midagi?" sammus ta letitaha. "Marie, sa ju tead, et mul pole raha," lõin pilgu põrandale.

"Ja sa tead, et kuna sa oled mu hea sõbranna, siis on minu kulul see, mida sa siit soovid," naeratas ta mulle julgustavalt ja haaras riiulilt ühe klaasi. Ohkasin vaikselt. Ma ei tahtnud tema lahkust ära kasutada. "Kuidas kõlab üks kirsikokteil?" lausus naine ja muigas. "Hästi," piiksatasin ma rõõmsalt ja allaandlikult istusin toolile leti taga.

Lasin oma pea norgu, kui Marie mu nina alla klaasi kokteiliga asetas. Helesinine kõrs asetses klaasis koos pisikese vihmavarjukesega. Suur kirss oli asetatud kokteili keskele. "Aitäh," pomisesin vastuseks ja haarasin õrnalt klaasist kinni. Kostus kelluke, mis andis märku, et keegi sisenes kohvikusse. Segasin oma kokteili kõrrega, näol pettunud ilme.

"Marie, teeks täna midagi toredat," pakkusin sõbrannale ja tõstsin pea. Ta vaatas mulle rõõmsalt otsa ja naeratas. "Muidugi, mida näiteks?" keeras ta end ümber. Rasked sammud kostusid üle vaikse kohviku. Keegi tuli minu kõrvale. "Noh, näiteks.." tahtsin midagi pakkuda, kuid ei osanud. "Üks cappuccino palun, vahukoorega," kostus äkitselt mu kõrvalt tume mehehääl, mis mind võpatama pani. Marie pööras end ümber ja naeratas rõõmsalt. "Kohe, härra," vastas ta ja alustas kohvi tegemisega.

Tahtsin nii väga vaadata, kes mu kõrval on, kuid ei julgenud. Miski minus ütles, et see on kohatu. Kuid uudishimu oli suur. Hääl oli kuidagi võõras ja samas ka kuidagi väga-väga tuttav. Võitlesin oma peas mõtetega, kas vaadata või mitte. Lõpuks ostustasin vaatamise kasuks. Mu uudishimu oleks mind lihtsalt muidu tapnud. Sügavalt sisse hingates keerasin oma pea kõrvale. Marie sai just valmis cappuccinoga ja asetas selle letile.

Nägin enese kõrval meest, kellel olid ees suured mustad päikeseprillid, seljas lumivalge särk ja jalas tumesinised teksad. Vägagi lihtne riietus. Tema pruunid juuksed olid geeliga üles pandud ning tema näonahk oli perfektne, ilma ühegi veata. Marie haaras väikse märkmiku kätte ja lahkus letitagant.

Mees võttis aeglaselt oma päikeseprillid eest mis tõid nähtavale tema helesinised silmad. Tundsin end peaaegu uppuvat nendesse, sest mujale ma lihtsalt ei suutnud vaadata. Ma ei tahtnud teadagi, milline ilme mu näol tol hetkel olla võis. "Tervist," lausus ta oma maheda häälega ja naeratas, paljastades oma lumivalged hambad. Avasin suu, et midagi vastata, kuid ühtegi sõna sealt ei väljunud.

Mehe näol oli kaval muie. "Pole viga, fännid on alati teretulnud. Autogrammi? Pilti?" vuristas ta kiirelt, kuid üsnagi vaikselt. Mu silmad läksid suureks, kui tõllarattad. Pilti? Autogrammi? Kelleks ta end õige peab? Mees haaras salvrätiku, mis tema kohvitassi kõrval oli ja upitas end eemale, et saada kätte pastakat, mis kassa kõrval oli. Ta kirjutas salvrätikule kiirelt midagi, voltis selle kokku ja ulatas mulle. "Pole tänu väärt," surus ta selle mulle pihku ja naeratas.

Ta otsis midagi oma taskust ja asetas kortsus paberraha kohvi kõrvale. Mees tõusis püsti, saatis mulle ühe silmapilgutuse ning kiirete sammudega lahkus kohvikust, jättes oma täiesti puutumata kohvi letile ja minu kohkunud pilguga järgi vaatama. Marie tuli kiirelt minu kõrvale. "Mis? Lihtsalt läks ära?" küsis ta imestunult ja vaatas mind huviga.

Noogutasin aeglaselt. See mees oli tõesti veidram, kui keegi teine. "Noh, vähemalt maksis," haaras naine kiirelt raha letilt ja surus selle oma vöökotti. Ta võttis puutumatta kohvi, läks letitaha ja valas joogi kraanikausist alla. Avasin oma kokkupigistatud käe ja jõllitasin ehmunult salvrätikut, mis seal oli. Kes kurat see olla võis? Ja miks ta nii kuradi hästi endast arvas?

_________________________________________________

Kui soovi, siis teatan.

Ootan ausaid kommentaare & hindeid.
Kõike head,

Ronda. ^