Kui olime noored,õnn kandis kui tiib,
ei olnud meil pattu,ei olnud meil süüd,
kes teadid,et elu kord meid lahku viib,
milles vaevlen ma nüüd.

Nii mõni mõtelm ja hinges on tusk,
miks pimestasid minu õnneteed,
nüd aeg venib pikalt ja kadunud usk,
oh,õnnel nii kõrge on lend.

Mul mängusid täis oli süli ja säng,
naine magusalt hellitas mind,
kuid siis algas tal teisega see mäng,
kuulge laulu mu kurbuse teelt.

Kui armsamaga õnne ja joovastust jood,
ei kahetsust tunne su hing,
ja kui ta mul ütles,kuidas on lood,
kõik tappis ta,nüüd vaevleb mu hing.

Ei kunagi enam ma ei armasta sind,
ta hüüdis ja kortsu läks kulm,
siis pööras ta selja ja välja lõi mind,
nii saigi minust,hüljatud hing.

Like! 12