Mu mobiili piiksuv helin äratas mind ülesse ühel ööl. Olles harjunud saama ainult tähtsaid sõnumeid, krabasin ma telefoni,
ja uniselt vajutasin nuppe ning lugesin sõnumit.
" Tsauki! Kas sa oleksid nõus olema mu sõnumikaaslane?"
Teadmata, kes saatja oli, kustutasin koheselt sõnumi ja
panin mobiili ära. Just siis, kui ma olin oma silmad kinni pannud kuulsin ma jälle seda helinat, mis ma sõnumi saabumiseks olin pannud.
" Tsau j2lle! Kas sa oleksid nõus olema mu sõnumikaaslane?" oli keegi uuesti saatnud.
"Kes pagan küsib mult, kas ma oleks nõus olema tema sms'i sõber, kell 3 öösel ? "küsisin endalt.
Jälle, kustutasin sõnumi, ilma vastamata, ära.
Ma polnud kunagi olnud mingi tekstmaniakk - keegi kes naudib sõnumi saatmist kõigile isegist kell 3 öösel, ja päevasel ajal.
Mu vanemad, kes olid pidevalt välismaal sundisid mind omama mobiili. Nad ütlesid, et nii on palju mugavam, siis nad saaksid igal ajal mulle helistada ja vastupidi.
Ma tahtsin telefoni lihtsalt välja lülitada aga alates sellest kui mu ema otsustas, et helistab mulle õhtuti, lihtsalt selleks, et kontrollida kas ma olen kodus ja kas kõik on korras, otsustasin ma seda mitte teha.
Just siis kui ma hakkasin oma imelisse unne vajuma, saadeti mulle jälle sms.
Sama number.. Milline terroriseerimine!
" Pln vasta sellele sõnumile & ole ingel & p22sta mind sellest tühjusest!!!"
Ma ei tea miks aga see sõnum hakkas mind kummitama. Ma tõusin üless ja vajutasin klahve...
Ma mõistsin, et ma just vastasin sellele sõnumile.
" Ma ple ingel, kui sa tahad ühte otsi keegi teine, mai olemingi superman.. Ma olen lihtsalt tavaline inimene, kes 2rkas selle sms'i p2rast yles. Kas ma tean sind?"
Mõned sekundid hiljem tuli vastus.
" noupp, Sa ei tea seda üksikut hinge, samas ei tea tema ka sind. Aga ma tahan su sõber olla. Mu nimi on Kerli."
" Minu nimi on Rasmus, kust sa mu nr. said?" saadsin talle vastu.
" Tsau Rasmus, tore tutvuda sinuga. Ma lihtsalt vahetasin enda numbri kaks viimast nr 2ra."
See oli esimene ja arvatavasti viimane kord, kui ma tutvusin kellegagi mobiili kaudu.
Me vahetasime sõnumeid ja õppisime nii palju üksteise kohta. Me lõpetasime alles siis kui mu äratuskell helises kell 7 ja ma pidin kooli minema.
Ja nii see algas. ühtegi päeva ei möödunud ilma armastusväärse ja mõtlemapaneva sõnumita tema poolt.
Ma hakkasin põnevusega ootama sõnumeid talt, ja iga päev kui mobla helises, loodsin et ta saatis mulle sms'i .
Kerli tõi minus välja selle poole, mida ma ei teadnud endas olevat. Ma leidsin endasgi veidi seda romantilist poolt, kuigi seda ainult sõnumites.
" Hoia mind nagu oma sõpra & ma hoian sind oma sydames. Pane see lukku, viska v6ti 2ra nii, et keegi ei saaks kunagi sind mult 2ra võtta"
Saatis ta üks päev.
Ja ma saadsin talle vastu: "Elus, me harva leiame t6elise s6bra & kui sa leiad ühe hoia tast kinni ja 2ra lase lahti."
Ma ei tea miks aga tema vastus tekitas mulle külmavärinaid. " Hinda seda inimest keda sa armastad, sest sai v6i iial teada kui ta lahkub su elust, ega tule enam kunagi tagasi,. "
Ma ei saanud aru, mida ma tundsin sellel momendil, aga üks asi milles ma kindel olin oli see, et... ma ei peaks vastu päeva saamata temalt sms'e .
Ma olin harjunud temaga, ta oli mul nii südames, kuigi me polnud päriselus kohtunud. Aga jah, ta oli hõivanud koha, suure koha mu elus.
Ma saadsin talle vastu: " 2ra tule lähedale, kui sa lihtsalt möödud; 2ra puuduta mind, kui sa p2rast lihtsalt lased mul nutta; 2ra armasta mind, kui sa p2rast j2tad mind ega j22."
Ei, mai tea miks ma saadsin talle selle sõnumi, aga millegipärast ma tundsin, et iga sõna tuli mu südamest.
Ükskord ma helistasin talle. Hääl teisel pool toru oli nagu ingli oma. Pehme, lahke, armastust täis.
Aga samas, ta hääles oli midagi, mida ma ei suutnud kindlaks teha. Me rääkisime ainult paar minutit. Enne, kui ta kõne katkestas ütles ta, et ma ei helistaks enam kunagi talle.
Tema sõnul oli parem, kui me saadaksime ainult sms'e.
Aga ta hääl kummitas mind, mitte ainult peas, vaid ka südames. Ma lihtsalt pidin temaga uuesti rääkima. Ma üritasin talle uuesti helistada, aga ta kunagi ei vastanud telefonile.
Ta lihtsalt saatis ainult sõnumeid ja tsiteeritud lauseid.
sõnumid, mis ta mulle saatis, olid imelised. Need tulid südamest, ja läksid hinge.
" Kuigi me elame 1teisest nii kaugel, oled sa alati mu sydames. Ma sulgen oma silmad ja seal sa oledgi, Isegist kui mai n2e sind kunagi, olen ma alati sulle toeks, ja hoolin sust, igavesti."
Ühel detsembri õhtul, saatis ta mulle selle sõnumi. Selleks ajaks olime me juba sõnumeid vahetanud pea kauem kui kuu aega juba.
Ma olin nii õnnelik, tema oli See Õige.
Ma saadsin talle uue sms'i . "Sind salaja armastada on raske, ma mõtlen, loodan, et sa tunned sama minu vastu. Aga mida iganes sa ka ei tunneks, ma jään sind ikka armastama. "
" Ma nii v2ga tahax sulle öelda kui palju sa mulle t2hendad, aga ma kardan armastada, ma kardan haiget saada.. Ma loodan, et sa ootad mu 2ra ja me n2eme kunagi. "
oli tema vastus.
Kui ma küsisin talt millal me näeme üksteist, vastas ta alati, et varsti, varsti.
Üksteise mitte nägemine ei vähendand minu armastust tema vastu, vastupidi, see suurenes ja läks sügavamaks ning tugevnes iga päevaga. Ja ma olin kindel, et tema tundis sama.
Mõni päev enne jõule, ta lõpetas sõnumite saatmise. Alguses ma mõtlesin, et tal sai kõneaeg otsa. Aga miski häiris mind, Ma ei saanud aru mis asi see oli, aga see häiris , tegi mind närviliseks.
Ma üritasin talle helistada aga ta ei võtnud telefoni vastu. Ma saadsin sõnumeid edasi.
Järsku ühel õhtul, oli mulle keegi sms'i saatnud.
Lõpuks!!, see oli tema.
" Tihti me ytleme hyvasti neile keda armastame, Kuigi see ei t2henda, et me ei armastaks neid v6i ei hooliks neist enam. Vahel Hyvasti on valuline moodus öelda, et Ma armastan sind. "
Ma olin löödud, Ma ei teadnud, mida sellest sõnumist arvata. Mida ta mõtles sellega? Ma saadsin talle sms'e vastu otsides vastuseid, aga neid ma ei saanud. Ma helistasin, aga ta ei vastanud.
Esimest korda elus, tundsin end nii õnnetuna.. meeleheitel..tühjana. Ma ei teadnud mida teha. Ma ei tahtnud teda kaotada. Ma olin õppinud teda armastama, ning tahtsin olla temaga igavesti.
Järgnevatel päevadel ma ei tundnud midagi peale tühjuse. Tundus nagu Kerli oli mu elust tühjaks imenud. Ma igatsesin teda nii väga..ta sõnumeid..ta häält.
Telefon helises, see oli tema, ta saatis sõnumi lõpuks!!
" Saame kohvikus kokku kl 22." Ma lugesin kõva häälega seda, veendumaks, et see on ikka päriselt.Ma olin nii rõõmus. hakkasin end siis valmis panema ja liikusin kaubamaja poole,
ma tean, et oli veel palju aega, aga ma tahtsin seal olla enne kui tema. Ma jõudsin kohtumispaika 10 minutit varem. Ma olin üllatunud, kui nägin teda seal, naeratades mulle. Ta oli nii ilus, Lihtsalt kõik oli temas nii ilus.
Ta silmad kiirgasid lahkusest ja armastusest, aga siiski midagi seal polnud päris õige,.. kurbus?
" Tsau Rasmus, " ütles ta oma armsal häälel, mida ma pidevalt unes nägin. Hääl, mida ma nii kaua kuulda olin oodanud.
" Kerli, mul on nii hea meel sind näha," ütlesin ma, samal ajal istudes laua taha, ja ulatades Kerlile lilled, mis ma ostsin talle.
" aitääh " naeratas ta. silmnähtavalt meelitatud lilledest. Ma teadsin, et talle meeldivad roosad roosid.
" Rasmus, ma ei saa jääda, " ütles ta kurbusega, pisaraid kinni hoides. " Ma pean minema."
"Aga Kerli, me just kohtusime, kas me ei saaks kauemaks jääda, ja rääkida." Ma palusin.
"Ma ei saa, päriselt. Ma lihtsalt tulin siia, et tänada sind selle aja eest mis sa jagasid minuga. Et tänada sind kõige eest, Rasmus. Ma ei unusta sind kunagi.. sa jääd alati mulle südamesse. "
Ta vaatas mulle otse silma, Ma suudsin ise tunda kurbust tema hääles, ja ma võin vanduda, et ta hääles oli midagi, et midagi oli ta ilusates, ent siiski kurbades silmades..
Ta tõusis püsti ja naeratas armsalt.
" Homme hommikul, palun tule mulle külla, " ütles ta ja andis mulle valge paberitüki oma aadressiga.
Ja juba oligi ta läinud. Järgmine päev ma ärkasin varakult , panin end valmis, ise samal ajal Kerlile mõeldes. Kiirustasin lillepoodi, ja ostsin tosin roosat roosi - Kerlile.
Nad elasid ekskulsiivses rajoonis, Kui ma jõudsin nende maja juurde ütlesin valvurile, kes ma olen ja, et ma otsin Kerlit. Valvur vaatas mind , kurbuse ja imestusega, mida ta silmist näha oli. ja ütles mulle, et ma ootaks, kuni ta helistab
maja omanikule. Üks naine tuli majast välja ja kõndis minu poole, ise kurvalt naeratades.
" Tere, ma olen Maria, Kerli ema. Palun astu sisse, Rasmus." Samal ajal, kui me mõisa poole kõndisime, seletas ta mulle kuidas ta mind nii hästi teadis,
Kerli oli koguaeg rääkinud oma sõbrast-Rasmusest.
Ma sain vaevalt aru mida ta rääkis, ma mõtlesin koguaeg sellele miks Kerli ema nuttis samal ajal, kui ta rääkis minuga.
Võibolla keegi lähedane suri ära? Sisimas ma kardsin.
Kui me sisenesime majja, Olid nii paljud inimesed seal, vaikselt leinates. Osad värisesid, osad palvetasid.
Ma küsisin: " Kus Kerli on ?"
Kerli ema hoidis mu käest kinni ja viis mind kirstu juurde, mis oli ümbritsetud lilledega - roosade roosidega.
Ükski sõna ei suuda seletada, mida ma tundsin, kui nägin teda seal lebamas - seda sama ilusat tüdrukut kellega ma kohtusin...
Kerli isa ütles: " Meil on nii hea meel, et sa tulid, Kerli rääkis sinust koguaeg, ta isegi palus, et me mataks ta mobiili temaga. Ta ütles et sel moel sa saaks ikka talle sõnumeid saata ja sa oleks koguaeg temaga."
Ma ei suutnud midagi uskuda, ma olin täiesti šokeeritud.
" Aga kuidas see võimalik on ? Me eile just nägime üksteist."
" See pole võimalik, ta suri 2 päeva tagasi, ta on juba lapsest peale südamehaiguse käes vaevlenud."
" Aga.." Ma ei leidnud enam sõnu.
" ta ütles meile, et me ei pea sind üles otsima, et sa tuled ise siia. "ütles ta ema, ise veel pisarates, " ta ütles et sa tuled, ja siin sa oledgi."
Valu ja kibestus võttis mu üle. Ma nutsin vaikselt tema kõrval, vaadates ta armsat nägu, püüdes meelde jätta iga tema näojoont.
Ma ei unusta kunagi ta nägu.
Hiljem läksin ma kabelisse, kus ta käis tihti, enne kui ära suri.
Istudes seal, palvetades ja nuttes, hoidsin ma oma mobiili ja kirjutasin:
" Sa õpetasid mind hoolima, sa õpetasid mulle kuidas olla lahke, sa näitasid mulle kuidas meeldida, sa näitasid kuidas armastada kedagi, aga üks asi mida sa ei õpetanud,
mis teeb mulle nii palju valu - sa ei õpetanud kuidas lasta lahti kõigest. Ma armastan sind !!"
Ma saadsin selle sõnumi, kuigi ta ei saanud oma mobiili kasutada, teadsin ma sisimas, et ta sai mu sõnumi kätte. Ma kunagi ei oodanud vastust, kuigi kui keegi mulle sms'i saatis, käisid mul külmavärinad läbi.
" Ma ei unusta sind kunagi, Kerli, ja ma ei lase kunagi lahti..." ütlesin endamisi ja lahkusin kirikust.

Like! 2