Kaks ust kord olid vastakuti lahti,
ma piilusin neist sisse salamahti.
Üks tuba säras nagu päike,
seal jooksid lapsed, üsna väiksed....
See teine tuba, selles oli vaikus,
kus kella tiksumine vastu kaikus.
Laste juurest kostus rõõmus jutuvada,
mis võrrelda võib ojavulinaga.
Vaiksest toast ei saanudki ma sotti,
see meenutas mul tühjaks tehtud kotti...
Kaks tuba- üks tühi, teine täis,
kuid elu kindlalt mõlemis ju käis.
Ma lahkusin, need toad must maha jäid,
üks rõõmu, teine vaikust täis.