Kunagi ammu, ammu, noh nii 30. a tagasi, elasin kortermaja neljanda korruse "sahtlis". No mis need korterid ikka muud on kui ühed igavad ja üksteisega sarnased "majasahtlid". Vot sellises sahtlis elades oli suurim unistus päris oma kodust. Sellisest, kus suur köök ja saab õue astuda just siis kui ise tahan ja millal tahan ja naabritega tõtt vaatama ei pea ja muretsema ei pea, et kas lapsed liiga kõvasti ei jookse ja liiga kõvasti muusikat ei kuula ja üldse liiga kõvasti ei hinga.....unistused, unistused. Aga unistama ju peabki suurelt, on ju nii ? Ja siis...tuli minu, sahtlitüdruku, ellu suur armastus - maa poiss ja just selline, kes minu endaga kaasa kutsus
maale elama ja maale kodu rajama....ja tulemuseks sai suur unistuste täitumine- oma maja, oma õu, oma mets ja linnulaul..
Parim , mis elus juhtuda saab on juhtunud....elan maal nagu tõeline metsamoor : astun õue ja naabriga tõtt vaatama ei pea, pigem vaatan aegajalt tõtt hoopis kitsede ja põtrade ja rebasepoistega. Kevadel tulevad tuttavad pääsukesed pesa punuma ja kuldnokad minu koju nagu oma koju. Isegi nahkhiired on endale kodu valinud minu maja pööningule.....see on elu nagu muinasjutus. Kes ei usu, võivad ise vaatama tulla.

Like! 7