ansa007's blog

elu on karm ja kunagi ei saa kindel olla et järgmine päev leks helge

Ma kuulsin Sa hüüdsid
mind teisel pool vett,
Su hääl oli nukker ja hell.
Ma kuulsin, ma seisma
jäin teisel pool vett,
ei silda, ei paatigi sel.
Sa hüüad, Sa hüüad,
mind teisel pool vett,
vangi mind võttis su hääl.
Nüüd jooksen ja ahastan
teisel pool vett,
ei parvegi lainete pääl.

Nii palju on vett, et otsa ei näe
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe
las põhja siis vajuks me kaks.

Aga ei aga ei,
Sul teisel pool vett,
on aru ja mõistus veel peas.
Ja ei ja ei,
mul teisel pool vett,
on aru ja mõistus veel peas.
Ma hüüan, Sa hüüad,
nii teisel pool vett,
ja paati ei seleta silm.
Nii seisame, teine,
teisel pool vett,
kuni pimedaks läeb maailm

Kuidas peaksin end väljendama -ei oskagi täpselt öelda aga see mis tunnen on hirmutav ka mu enda jaoks...erilisi tundeid ngu polegi-lihtsalt tühjus mu sees mind närib,ei oska kuskilt otsast alustada,et seda tunnet muuta -ehk siis muutuks ka kõik muu?!Praegusel hetkel aga mu hing justkui välgusähvatusena tahaks vahest karjuda ja küsida :kuidas,milleks..........aga ei ole vastust.
  Millal ma lakkan heasüdamlikult ja siiralt inimesi usaldamast -kes tegelikult ainult rebivad tükkideks mu viimseid närvirakke ja siis väidavad et kõik on korras juuu-aga tegelt ju pole-kuis saavad inimesed teisi ära kasutada ja siis Sulle selg keerata,hävitavad Su väiksemadki saavutused ,unistused.Ühel hetkel lihtsalt avastad selle inimese reaalse olemuse aga siis juba hilja ja andestamine ei tule enam kõne allagi-kui oled seda juba korduvalt teinud ,lootes et inimene ehk tõesti võib muutuda,ainult veel üks võimalus -palus ta -et kõik heastada tehtud kuri ja ülekohus,aga ei ei muutu sellised inimesed iial.Neist kahju lausa ,nüüd aga peaks mul kahju olema endast ,mitte aga temast sest niimoodi ei tehta teistele,et siis karjuda tahaks ja küsida miks ja milleks aga ei tule vastust.

Algas kõik nii, nagu algavad lood
tunnetest rääkides ikka.
Linnas, kus miljonid elavad koos,
leidsid end siis poiss ja plika.
Veel oli õnn nii habras ja noor,
see kuningriik ei langenud koost.
Ja prints ja printsess elasid
kui muinasloos.

Möödusid päevad neil olles vaid koos,
aeg aga ruttas kiirelt.
Vaesus ju varjutab elu kui loor
ja õnn võib ju pöörduda niisama kiirelt.
Eemale jäi veel tuhandeid teid,
hiilgus ja au nii peibutas neid.
Ja noormees teadis muinasjutu lõpp on see.

Ref:
Printsess ei jää su juurde,
sa kõiki ta soove ei tea.
Printsessi krooni kinkida talle sa eal ei saa.
Printsess ei jää sinu juurde,
kätel kanda sa ei saa.
Printsessi trooni endale võita ei suuda.

Suitsevaid vabrikukorstnaid vaid näeb
noormees, kel tööpäevad pikad.
Sädeleb teemant, mis printsessi käes,
meenutab aegu kui vaene plika.
Soovis, et kord tal oleks palee,
teenrid ja tõld ning oma allee,
mis kuldse päikse poole talle
näitaks teed.

Ref: ( 2x )
Printsess ei jää su juurde,
sa kõiki ta soove ei tea.
Printsessi krooni kinkida talle sa eal ei saa.
Printsess ei jää sinu juurde,
kätel kanda sa ei saa.
Printsessi trooni endale võita ei suuda.