A A's blog
Leidsin haual lapse nutmas.
Ta pisarad pudenesid tilkadena kargesse mulda.
Ma hoidsin teda, kartsin kaotada.
Nüüd, kus mu hing enam ei veritse.
Ei suuda pakkuda sooja, ei tuge.
Oli vaja lahkuda ja ta jätta.
Mu hauale üksinda nutma.
Sinivete kuivatav kuumus on siin.
Keerleb, keerleb, keerleb.
Kasvab, mässab soomuseta raudrüüs.
Nägu pole näha, valge kleidi viibutus.
Sügis jäi hätta, tema suudab päästa.
Püüda langevat helepuna.
Parandada katkised oksad.
Seisab, seisab, seisab, vaatab.
Lükkab inimesed eemale.
Nii nõrk ja võimetu.
Rikutud rohelise värvija.
Loomade esile tooja, manaja.
Ühest siidikerast võimalik kududa.
Luua jäävat valgust öisesse metsa.
Tiibadeta liblikas ei lenda enam.
Sunnitud kuulama varakevade laule.
Lindude lehvitus teeb kurvemaks.
Siin, siin ta tansib ümber kullerkupu.
Seal, seal ta vaatab taevaseid jõude.
Liikuvad pilved ei peatu, ei saa näha neid õhtul.
Ei seisama saa jääda aeg, ning kollane peegel.
Näitab seda, kes ikka veel loodab, soovib ja ootab.
Hingamise unustab, õhuseinte vangis sureb.
See mis kunagi oli jäi sinna.
Ning kasteheina viimsed tilgad jätavad elama.
Väärad elud, muserdunud rohtlad.
Ta enam ja enam veel.
Saadab kiiri mustale.
Ta ei tunne mu külmunud hinge.
Kuid rohkem rohkem,
soojendab mu kuube.
Ta soovib mind rõõmustada.
Pühkida veest mu kurvad silmad.
Ta tahab muuta mu maailma.
Pimestavalt sundida, sulgema silmad.
Mu kõike, kõiki näinud elukandjad.
Prints ärkab üles ja näeb hukku.
Isa kaotanud on trooni.
Õde sõjasaagiks võetud, müüdud.
Ema ahastusse surnud.
Peata isa kaissu langend.
Nad relvadega võtnud kõik.
Külm tera lõikand südamed.
Prints magab veel.
Ta ei tea, mis ootab homme ees.
Persse te wannab´ed, narkomaanid.
Persse te relvad ja õhtused tapmised.
Ning lõpp on lähedal, joogisem te peadest.
Verisem te silmadest ja külmunud tunnetest.
Lühimälulised, vägivalla õhutajad.
Lipsudes pugejad ja paberi rebijad.
Ning ma palvetan vihma poole.
Ning ma palvetan hiidlainete poole.
Ma tahan, et maa annaks järele.
Vesi uhaks kõik pasa minema.
Tahan, et kõik variseks kokku.
Nii pessimistlik, kui vähegi saaks.
Sünniks uus ja puhtam siia ilma.
Ning tänan, kui taevas nutab.
Me kõik vajame Sind.
Sina, kes Sa annad elu meie eest.
Seisad meist kõrgemal, kõva häälega.
Räägid maailmalõpust, ning patust.
Me soovime Sulle parimat.
Näita, kuidas Sa ei karda surra.
Ära nuta, ega ole masenduses.
Kõik surijad ei näegi pühadust.
Me kõik tahame Sind näha seal üleval.
Veriselt risti lööduna, nii üksinda.
Publikust palju kõrgemal, tugeva häälega.
Oled nüüd vaba, meie pattude kandja.
Kas tõesti sureksid meie eest?
Ära kurat valeta, ära valeta näkku.
Ära astu üle nähtamatu joone, valetaja.
Tule maha sealt põlevalt ristilt.
Meil on vaja ruumi, veel rohkem ruumi.
Naelutada uus märter, uus loll.
Äkki tema sureb meie pattude eest.
Äkki tema teab teed taevasse.
Tal on nii palju öelda.
Nii, nii palju mitte kui midagi öelda.
Tal on nii palju mille, kelle eest surra.
Nii, nii palju mitte kui midagi.
Seal vaiksel maal, nii kaugel.
Läbi rohtlate saab kõndida.
Murda oksad ja vigastada ennast.
Koguda trofeesid, loomade hingi.
Ja ma olen julm, nii ebaõiglane.
Tragöödia on mu nimi, ning ükskõiksus.
Sooviksin vaid üht, ainukest palvet.
Palun Sind ojake, palun Sind üksik voolaja.
Uputa mind endasse ja võta mu draama.
Su külmust tahaksin tunda.
Su õigluse järgi ma igatsen.
Kuid ei, sa ikka pead ja pead.
Peegeldama, näitama mu hinge.
Karistama mu kurjust, mu viha.
Kuid ei, ma ei anna, ei anna.
Ma ei anna oma pisaraid.
Ma ei anna oma draamat.
Voola edasi mu sõber, kohtumõistja.
Rohelised maad ootavad mind.
Ning mu selged nägemused halvast.
Enamgi veel, saavad tõeks.
Kuidas ma küll lootsin paremat?
Kuidas sain ma loota midagi paremat?
Ning keegi ei näe mind, ei näe.
Ei näe mu silmadest kaugemale.
Ei näe, ei näe, ei tahagi näha.
Selget vett ja lihvitud kivi südamel.
Hõbedane vöö ja sametist seelik.
Nii tugev ja võimukas.
Nii ilus ja hingematvalt üksinda.
Tuule keerdus lehvivad juuksed.
Pead katavad rohelised lehed.
Ei mitte pärg, ei mitte jumalik.
Tühi pilk ja valged sõrmed.
Tõstab käed ja paotab huuled.
Punased sosinad kostuvad.
Ning läbi minu ta kõnnib.
Tekitab külma, sooja lootust.
Võtab mu hinge ja kallistab seda.
Kas on midagi enamat tema pilgus?
Kas on midagi veel peale tühjuse?
Oh kahjuks, oh kahjuks mitte.
Kahjuks mitte kui midagi.
Sa ei tea, Sa ei tea, kui väga.
Nii väga Sind vajan, nii väga.
Nii väga Sind tahan.
Et oleksid mu kõrval.
Et tunneksin Su puudutust.
Kui Sa vaid teaks.
Kui väga, väga Sind vajan.
Mu kallis, kallis haldjas.