Jõuluööl.

Külm juukseisse sul põimis
härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.

Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö"
meil` kajas.

Armastus on nagu palavik, ta sünnib ning kustub, ilma, et tahtel oleks sellega midagi tegemist. Mida rohkem sa oma enese minast loobud, seda suurem ja tõenäolisem on sinu armastus. Armastus on see, kui kaks ükskut kohtuvad, et teineteist hoida ja kaitsta. Armastus on kirg, mis tuleb teadmata kuhu.
Ükski sõna ei väljenda nii palju armastust, kui seda teevad silmad? Ära otsi inimest laternaga, vaid südamega, sest vaid armastus avab inimeste südamed.
Armastuse eest otsustab süda. Armastus ei ole naer, suudlused ja kallistused, see on ka valu ja pisarad ning hingepiin.
Tundeid, mis tekivad armastusest on raske kirjeldada sõnadega, kuid silmadega…

Õnn on tee, mida mööda me liigume. Sihtpunktist olulisemad on teekond,
maastik ja reisiseltskond. Õnn tuleb teel olles, mitte kannatamatult
kilomeetreid lugedes.
(Manfred Kets de Vries´i raamatust “Õnne valem”)

Tõeline armastus sarnaneb tondiga, kellest kõnelevad kõik, kuid vaid vähesed on teda näinud.

Siin on mõningad tarkused:

*See on armastus kui oled talle mehaaniku eest.
*See on armastus kui käid temaga sisseoste tegemas.
*Armastus on meeleseisund.
*Armastus on taevalik.
*Armastus on piknik.
*See on armastus kui ta helistab, et öelda: "Andesta!"
*Armastus on palju pikki suudlusi.
*Armastus on kui kirg võtab võimust.
*Armastus on hommikusöök voodis.
*See on armastus kui oled köögikombaini eest.
*Armastus õpetab loomade vastu kena olema.
*See on armastus kui sul on keegi, kes kammib su juukseid.
*Armastus on topeltõnn.
*See on armastus kui seisad silmitsioma vastutusega.
*See on armastus kui naudite koos ka loojanguaastaid.
*See on armastus kui hoiad last,…

Su pruunid silmad sädelevad ööle vastu

Su naha lõhn ja pehmed käed

igal hommikul aknal ma vaatan, kuis kindlal sammul sa läed

õhtul jällegi jooksen Sul vastu

Nii siiras ja selge on meel

Su paitused unele viivad

kõik Su suudlused annavad tiivad

Sind armastan veel ja veel

Sa kuuled ja tunned ja näed

mu murest teed lustaka laulu

ei rohkemat küsi ei palu

Su pihus mu väikesed käed

Iga Su sosina sumin, paneb liblikad lendama kõhus

kostavad kaugele naeru kilked

ei ärrita meid kellegi pilked

nii palju armastust tunda on õhus

Anna mulle jõudu olla mina ise

puistamata ainsamatki ahvatlust mu teele

Lase minna sinna, kus mu enda jalad viivad

viskamata ainsamatki riugast üle veere

Tahan ise nutta oma silmad märjaks

ära pigista must välja ühtki valepisarat

See ei ole aus, kui ma ei saa olla mina ise

ma ei taha, et keegi teine põhjustaks mu kurva meele

Joonistan - jah, joonistan ma endal selga tiivad

tiivad, mis kannavad mu üle sinu täheldatud teede

Las ma ise saan maailma peale kurjaks

ja usu - sa ei näe mu silmis ainsamatki valupisarat

Armastus...

Armastus on rohi,

mida ülemanustada ei tohi

kõrvalnähtudeks on emotsioonid

Armastus on pime,

kuid tema toimeaine on ime,

kes seda tunda saavad, neid lollitab

Armastus -

see on nagu siht surmani,

kui see tabab kõige rängemal moel

Armastus -

see on mürk, mis voolab sametise pehmusega soontes

ja tungib valutult südamesse

Armastus -

see sandistab ja murrab südame,

mis veritseb, kuid ei jookse tühjaks

Kuidas on võimalik üldse hingata pärast seda,

kui armastuse mõju hakkab lahtuma

ja on tunda südamevalu -

nagu oleks tabanud vihinal kuul

või löök kihutavalt autolt

Kuidas on võimalik taas sama tunde ohvriks langeda,

kui ometi oled juba haiget saanud -

kõige rängemal moel,

kui surm on juba mõtetes käinud

ja hing ehk korra tunneli…