21.07.2011
53, Kuressaare, Estonia
Miks sa nutad, valge küünal?
Miks su leek nii väreleb?
Miks su tulehelk kui hüüaks
pisarate sädelust?
Mustal lindil vahast pisar
kõvaks, valgeks kivistub.
Vaikus hääletusest kisab...
Veel üks pisar lisandub...
Nutvad kuuseokstest pärjad,
mustad lindid ripuvad...
Nutvad tähed, läbimärjad,
jälle nutma kipuvad...
Miks sa nutad, terve maailm?
Miks sa nutad taevas, maa?
Miks on vihmapiisad värvind
musta värvi kogu Maa?
Värske kalmukünka ääres
seisan leinas valusas.
Kõrvus mingid võõrad hääled
Talle rahu paluvad.
Karjun üksi surnuaias
kõrge leinakase all.
Olen nagu eluvaevas...
Tahaks olla mulla all!
Seal, kus puhkab minu Tema!
Ainus, armas jäägitult!
Tema kõrval nõnda lebaks,
kuid surmale ma vääritu...
Väsind olid, armas isa.
Väsind, elust tüdinud.
Ometi kuid küsin mina -
miks ei mind Sa kutsunud!?!?!?
Ainus soov veel tuksub rinnas,
peas ja ihus valutab -
tahaks ise sinna minna
armsa Isa asemel!!!
Ainult nutab valge küünal...
Ainult nutan minagi...
Sinu nime ainult hüüan!
Naerda eal ei suuda vist...
Oota! Oota, Isa, armas!
Usu! Looda! Kannata!
Sulle oma sõna annan -
Peagi Sulle järgnen ma!
Tulen jälle Sinu juurde!
Leban kõrvu` igavest!
Üle kalmu käivad tuuled -
mälestused elust, vist...
22 views
*THUMBS UP*