Kotkapojake's blog
Ühel ööl nägin ma unes, et Sa olid minuga ning mul oli turvaline ja hea. Äkki aga juhtus midagi, millest ma aru ei saanud ja siis olid Sa korraga surnud. Ma hakkasin meeletult nutma ja karjuma. Sinu nime hüüdsin ma nii võika häälega, et ise selle peale üles ärkasin. Mu padi oli märg, silmad paistes, põsed pisarais, pea valutas ja hinges oli kohutav hirm! Enam ei julgenud ma uinuda, sest kartsin taas Sind näha surnuna. Hirm ahistas mu südant ja nööris kurku. Kartsin, et Sa kaod ja ma ei näe Sind enam iial!
Ma reisisin tuisu ja rajude maale,
Miks sa nutad, valge küünal?
Mõelda mitte millelegi...
Väikeste akendega kitsas toas
surm hiilis tuppa...
Aeg on nii paganama kiire lendama, et ei tajugi tema kulgu. Vähe sellest, et metsa alune on sinililledest sinine, ka ülased juba õitsevad. Aga mina näen seda jälle vaid auto aknast! Vana ettevõtte lõpetamine, uue loomine, kool ja eksamid, lapsed - kõik nõuavad oma aja! Küll oleks tore, kui suudaksin leida kübekesegi sellest kevadest aega ka enda jaoks....