24.07.2011
53, Kuressaare, Estonia
Ühel ööl nägin ma unes, et Sa olid minuga ning mul oli turvaline ja hea. Äkki aga juhtus midagi, millest ma aru ei saanud ja siis olid Sa korraga surnud. Ma hakkasin meeletult nutma ja karjuma. Sinu nime hüüdsin ma nii võika häälega, et ise selle peale üles ärkasin. Mu padi oli märg, silmad paistes, põsed pisarais, pea valutas ja hinges oli kohutav hirm! Enam ei julgenud ma uinuda, sest kartsin taas Sind näha surnuna. Hirm ahistas mu südant ja nööris kurku. Kartsin, et Sa kaod ja ma ei näe Sind enam iial!
Tol ööl ma enam ei uinunud. Ma ootasin Sind. Istusin akna all ja tihkusin nutta. Öö tundus lõputult pikk ja kohutavalt pime. Siis viimaks ometi lõi taevaserv hahetama. Peagi märkasin läbi uduse aknaklaasi tulemas ka Sinu tuttavat kuju. Ma jooksin Sulle vastu - öösärgis ja paljajalu - nagu olin. Põimisin käed ümber Su kaela ja puhkesin taas meeletult nutma.
Sa ei saanud millestki aru, aga Sa ei küsinud midagi. Lihtsalt võtsid mind hellalt sülle ja viisid tuppa.
Ma istusin Su embuses ja nutsin veelgi enam. Kuulsin Su rinnale surutud kõrva vastus Su südame- lööke ja tundsin kuklas Su hingeõhku. Ma ei suutnud uskuda, et kunagi võib see süda lakata tuksumast, et need tugevad, kuid samas nii hellad käed, võivad muutuda külmadeks ja liikumatuteks.
Viimaks sosistasin läbi nuuksete ja pisarate: "Isa, luba mulle, et Sa mitte kunagi ei sure!"
Endiselt ei mõistnud Sa midagi. Kuid minu rahustuseks lubasid Sa mulle kõike, mida soovisin! Uskusin Sind. Rahunesin ja uinusin Sinu süles.
Aastad möödusid. Mina kasvasin, Sina vananesid. Aga me kumbki ei märganud seda. Tegelikult Sina küll märkasid, kuid Sa ei näidanud seda välja. Ajapikku unustasin selle lapsepõlveunenäo. Kui see vahel meenuski, vaid naersin selle üle ja tundsin kerget piinlikustki.
Aga siis ühel imekaunil kevadpäeval see juhtus. Ma tulin koolist. Ma oli õnnelik, sest päike paistis, linnud laulsid ja elu tundus imeline. Olin korjanud Sulle suure kimbu sinililli, et jagada Sinuga oma rõõmu ja kevadet.
Koju jõudes haaras mind õud. Meie ukse ees seisis kiirabiauto. Minu sees tõusis meeletu torm ja ma jooksin ühe hingetõmbega treppidest üles. Ja seal Sa lebasid, valgetes kitlites asjalike nägude vahel - täpselt selline, nagu aastate eest minu lapsepõlveunenöos. Su käed, mida õrnalt puutusin, olid külmad ja liikumatud. Surusin ahastavas lootuses oma pea tugevasti Su rinnale, kuid Su süda minu kõrva vastus vaikis...
Sind viidi ära. Ma jäin üksi. Istusin voodil, kus Sa mind kunagi nii hellalt süles hoidnud olid. Kõik oli nägu tolles hirmsas unenäos. Ainult ma ei nutnud. Ma ei tundnud midagi. Ma ei saanud millestki aru.
Äkki märkasin, et minu higises tugevasti kokku surutud peos olid endiselt sinililled. Avasin käe ja sinililled pudenesid põrandale. Nad lebasid seal, närtsinud ja jõuetud nagu katkenud elu...
Ja siis tulid ka pisarad. Ma nutsin ja nutsin. Ja ei olnud enam mitte kedagi, kes oleks võtnud mind sülle, surunud mind oma rinna ligi, silitanud mu pead ja öelnud, et kõik on hästi. Ma ei suutnud mõelda. Peas vasardas vaid üks mõte: miks ometi lubasid Sa mulle, et Sa iial ei sure...
384 views
puhutko suomea ;-)
kena.
Nagu muinasjutu unenägu .
http://www.rate.ee/blog/1342804/dont-give-up-1 lugege, komenteerige ja hinnake ! :)