Istusin köögis ja joonistasin uduniisketele aknaruutudele südameid.

Sügis,räägitakse,on ilus aastaaeg. Minaseda ilu ei näinud ja vist ei

tahtnudki.Koltunud lehed jooksid tuules ja vihmamärjal teed teadmata

suunas,justkui otsides turvalist varju saabuva talve eest.

Agulitänavale omane kulupõletamis lõhn imbus pragunenud aknahingede

vahelt tuppa ja puges külma eest mu ninna peitu. Õõnes oli olla. Tühi

üksik ja kurb. Õnneks kestis see vaid viivu,sest siis tulid Sina.

Vihma trotsides,astudes osavalt üle lompide,täis päikest,rõõmus ja

naeratav.

Sina...

Su soe,armastust täis kallistus oli sel hetkel parim,mis olla sai.

Parem meeteest,parem suvelõhnast,parem päikselisest liivarannast.

Sina oledki minu suvi.Minu sügis.Minu külm talv ja siiras ning

energiast pakatav kevad.

Palun ole ja jää selleks alati.

Like! 4