Pühapäeva hommik. Algab nagu enamus teisigi, vaid selle vahega, et Elva asemel võtan suuna hoopis Tallinna poole. Bussijaamas saan õppealajuhatajalt reedel ununenud NOKiportsu lisaks. Tallinnas väljun lennujaama juures. Üsna kohe jõuab ka Aivo ning tema kui kogenud lennureisija (minu nulli lennuminuti kõrval) juhatamisel läbime üpris kiiresti vajalikud protseduurid(check-in, turvakontroll ja mis iganes nad olidki). Jääb aega veel läbi jalutada kõiksugu lennujaamas olevad poekesed, irvitada kolmekümnekroonise koogikese üle baariletis ning elada üle müüdipurunemine: nimelt oli kuskilt kõrvu jäänud, nagu oleksid tax-free poed ulmeliselt odavad. Tegelikult on hinnad harju keskmised, mõnel juhul ülegi selle. Külastan ka tualettruumi, kuhu jääb minust pruun aurav rõuk vees lahustuma- eks ikka lennueelne ärevus ole seest veidi elavaks teinud. Olevat ju inimesi, kes üldse lendamist ei taluvat; äkki kuulun minagi nende sekka.

Lend kulgeb aga kenasti, õhkutõusu ajal võib mu näol märgata totakat irvet: sihuke mõnus tunne nagu mõne aasta eest Tallinnas Tivoli tuuril atraktsioonil "Thunder" oli umbes...No see, kus kiigutab ja kiigutab ning paaril korral ka üle võlli keerutab. Kohv/tee ning pitsasaiake kuuluvad lennu juurde. Istekohad kümnendas reas ehk esimese poole lõpuosas, tiib piirab veidi niigi kitsast vaatevälja läbi pisikese akna. Oslosse Gardermoeni lennujaama jõuame plaanis olnust kümmekond minutit hiljem. Siis see luupainaja algab...

Pagas! Mõne aja paanika järel taipame vaadata ekraane ja leiame lindi numbri, kuhu Tallinna lennu pagas peaks siirduma. Ehkki kaks peata kana olid jõudnud selleks ajaks juba veerand tundi ringi siblida, selgub, et aega me ei kaotanud(kuigi seda oli kahe lennu vahel suht vähe, veidi üle tunni)- mõningase ootamise järel tulevad ka meie kohvrid lindile, muidugi viimaste hulgas.

Kuhu edasi? Nüüd kaotame tubli kümmekond minutit aega õiget kohta otsides, kuni mingit lintidega palistatud labürinti pidi saab pagas uuele ringile saadetud, siis turvakontroll, kus ma käekella käele unustan. Mingi masin on juhuslikkuse põhimõttel valinud mind nende hulka, kellel ka jalatsid läbi kontrollitakse(nii ametnik seletas). Aega kulub, aga läbi lõpuks oleme. Tallinn oli selle kõrval täiesti järelvalveta...

Värav kuskuradisseeveelasub on vastavalt Murphy seadusele maksimaalsel kaugusel- tuleb pikk koridor läbida, siis trepp(vist allapoole, aga kindel enam pole) ja veel pikk koridor. Kell näitab juba 16.25 ehk stardiaega, kui viimased meetrisajad veel kiirkõnnis läbida: Kas veel jõuab? Kohapeal selgub, et...

...laaditakse veel pagasit. Kuniks inimesed saavad hakata lennukile minema, on õnnestunud niidiga kaelas olnud hing sõlmest lahti harutada. Lendama hakkame alles 16.55 ning arvestades teiste reisijate väga rahulikku olekut, paistab pooletunnine viivitus olevat täitsa tavaline. Lend ise kulgeb nii tavaliselt, et sellest ei mäletagi enam mingeid seiku(süüa pakuti, aga ei mäleta, mida- vast ka saiake ja arvatavasti teed võtsin). Istekohad olid üpris tagaotsas. Trondheimi Vaernesi lennujaamas on meil korraldajatest vastas Rune, vist üle kahe meetri pikk veidi hipilik noormees, keda olime eelnevalt ühel fotol näinud. Pagasilindi leiame nüüd kiiresti ning kohvrid tulevad keskmises jaos. Rune juhatab meid edasi bussile ja ostab meile piletid Flybuss-i sildiga bussile, mis viib meid lennujaamast Trondheimi kesklinna umbes 35 minutiga. Aknast nähtav maastik avaldab muljet: 5 meetrit maantee servast kõrgub pea püstisihis läikiv graniitkalju, teisel pool sügavik ja selle taga uus kalju. Ilm tundub sarnane Eesti omale: on veel lund maas, aga mõned plusskraadid. Teel läbib buss neli tunnelit, igaüks üle poole kilomeetri pikk. Iga tunneli ees oli ka silt selle pikkusega, paraku esimesel, kõige pikemal magasime selle maha. Ühe hilisema tunneli pikkusega võrreldes oli 3-4 kilomeetrit vähemalt. Kui bussilt maha tuleme, liigume mõnda aega otse ühes suunas ning jõuamegi piltidelt tuttava Best Western Chesterfield Hoteli juurde. Meile antakse ruum 502 ning Rune annab veel ka bussikaardid, mis garanteerivad meile tasuta sõidu linnaliinibussides ja loeb sõnad peale, et seda kaarti maha ei unustaks, muidu tuleks kallis pilet osta. Instrueeritakse ka homse alguse suhtes: olla valmis 8.25 fuajees, süüa saab hommikust kella 7-st all korrusel.

Hotellitoas pakime lahti asjad, arvutan välja sobiva äratusaja(nimelt keerasin käekella kohalikule ajale, kuid mobiili jätsin Eesti ajale), tutvume ruumidega ja telekaga. Uudistame veel aknast ümbrust. Aivo otsib vaateväljast üht silmapaistvamat hoonet, kohalikku kirikut, mis peaks olema küllalt lähedal, ent mida ei paista kuskilt.

Uneaeg. No sellest, mis oli ühes avatud pudelis, siin ei räägi.

Like!