Balthazor's blog
Nonii, üle tüki aja jälle tahtmine end päevikusse valada...
Täna lõpetas järjekordne klass, mingi aeg sai neile matemaatikat ja viimasel kahel aastal keemiat antud. Ajalooline klass selle poolest, et kui meie kooli oli viimase 30 aastaga suutnud lõpetada ainult viitega vaid üks õpilane, siis tänavu oli neid tervelt kaks. Ka ei kukkunud nad ühelgi eksamil läbi (siin on ka minu teened, et eksamil vaatasin toodud tööd üle ja avastasin, et üks õpilane oli ülesande mustandis kenasti ära täielikult teinud, aga graafiku unustanud puhtandisse ümber teha- nende punktideta läinuks ta vähemalt minu siintöötamise aja kõige tobedama läbikukkumisega ajalukku). Aktus nagu…
Jälle mingine maseka päev, neid hakkab viimasel ajal vaikselt tekkima juba.
Hetkel on mingi viirus kallal, mis jube uimaseks teeb. Võimalik, et selle algus ka mu viimase sõidu lõppu mõjutas, kui igasse olukorda hilinema kippusin. Tuleb enne terveks saada, mitte raisata raha sõitudele mis ei saagi õnnestuda. Aga pooleli ma ikka ei jäta! Tõenäoliselt uued sõidud novembris.
Nädalase pausi (seotud mu very busy olekuga) järel sai lõpuks taas sõidetud. No kurat, kas mul tõesti sai kahe nädala eest lagi saavutatud ja edasine vaid ajude ja auto vägistamine on??? No see, et algul ebakindel olin, võib lugeda pausi süüks, rootsekiht vajas mahakulumist neh, seejärel tuli Konguta-Rannu suunal veel enam-vähem sõitu, kuigi vigu tundus enda meelest olevat ikka palju ning kuni Rõnguni, seal aga tekkis vigu järjest rohkem ning mingi hetk oli mõtlemisvõime juba täitsa blokkis ning pöörded järjest vigasemalt välja tulid. Vead enamasti juba vanad tuttavad olid. Imestan juba, et polegi avariid veel teinud. Seni lihtsalt hõredama…
Täna hommikul taas sõitmas. Esimesed ringid platsil olid enam-vähem, paremad kui eelmisel korral, siis väljasõit ja seekord vasakule. Seekord viis tee Peedu kanti, siis jõudsime tagasi Elvasse, sealt Paluperra, Rõngu kaudu tagasi Elvasse.
Lõpuks tuli ometi asi sõidu moodi välja ilma hiidprohmakateta. Rool muidugi jonnis omasoodu, ent omal sõidurajal püsisin veidi paremini kui eelmistel kordadel. No üle joone siia- ja sinnapoole ekslemisi oli üksjagu ning mõni pööre oli auto nii 80% sealpool piirjoont millest tuleks siinpool olla, ent mõni pööre õnnestus ka üpris puhtalt. Rool kippus kõrvale kalduma rohkem siis kui näiteks mingi teine objekt läheduses oli- kippusin toda…
Täna siis kaheksas õppesõit ehk peaks juba üle ekvaatori olema. Alustuseks paar tiiru platsil, mis kulgesid oodatust konarlikumalt. Siis platsilt minema ning Konsumi juurest mööda. Ristil võtsime suuna paremale, linnast välja. Siis pööre, jõudsime varsti viaduktini ja ületasime selle. Tee oli võõras, aga lõpuks muutus tuttavaks- sõitsime läbi Palupera, siis tagasi Elvasse, kus tegime veel ühe ringi linnas ja lõpetasime platsil, kus veel harjutasime.
Kõik oleks nagu lihtne, kuid... rool ei tahtnud endiselt kuuletuda, kuigi teel püsisin vahepeal veidi paremini kui mullu. Pöörded olid ikka kohmakad, gaasi ei suutnud anda sujuvalt, vaid see lainetas suurtes piirides, jõudes taas 94ni.…
Kolmapäevasest sõidust polegi veel kirjutanud...
No algas asi sellega, et kui õpetaja autoga kohale jõudis, selgus, et üks suunatuli oli tee peal ära kadunud. Loomulikult tuli minna tal teise auto järele, ma tegin seniks sellega platsil sooja. Kui teine auto kohal, märkasin, et tollegagi olen vahepeal mõned sõidud teinud platsil: kui üks on must, siis see teine tumehall. Sisuline erinevus oli süütes: mustal käis see "normaalselt" ehk võtmest, hallil oli aga eraldi nupp rooli jalamil välja toodud. Ja mina oma hajameelsuses polnudki aru saanud, et tegu 2 eri autoga olnud, vaid arvasin et too nupp on vahepeal lisatud…
Eile, s.t. 31. augustil tuli siis kauaoodatud telefonikõne, mis tähendas, et täna kell viis on õppesõit juba tuttavas kohas Sinilinnu parklas. Kohale jõudsin mõni minut peale viit, sest buss hilines paar minutit ja jäi Varesepalus rongi taha ootele. Vahepeal oli õpetaja helistanud ja teatanud, et hilineb veidi, sest Tartust oli tiheda liikluse tõttu raske olnud minema saada.
Taas rooli taga valdas mind ärev tunne, sest polnud kindel, mis päev toob: on asi rooste läinud või hakkab just sujuma paremini?
Paraku selgus, et suurem osa kahe nädala tagusest õpitust oli paksu roostekorra all kinni. Esimesed tiirud kulusid rooliga kohanemiseks, juba…
Tänasele sõidutunnile sõitsin siis rattaga ja sain minnes veel ühe asja korda aetud. Tuul oli veidi vastu, aga kuna tee pigem allamäge, siis polnud väga raske.
Sõidutunnis sai kõigepealt eilset lihvitud, kusjuures pööretel julgesin järjest rohkem platsi äärte ligi sõita. Loomulikult ei saanud ma ilma kolme "kohustusliku" väljasuretamiseta nagu aamen kirikus, neist kaks küll sõidu lõpupoole. Tunni teisel poolel sain lisaülesande hakata ka veidi gaasi vajutama koos siduri üleslaskmisega ning enne kurvi jalg gaasilt võtta. Veidi koperdamist ikka oli ka. Ühe järjekordse platsiletuleva auto järel jäi rool pärast pööret taas kurat-teab-mis asendisse, auto oli vajaliku servaga pigem risti kui…
Läbi künismiprisma vaadeldes oli mu eelmine sõit nii muljetavaldav olnud, et õpetaja ei julgenud enam mu kõrvale täna istuda:D Selle asemel seisis ta rohkem platsi keskel, pärast ääres ning andis juhtnööre distantsilt. Et harjuksin ka ise oma peaga talitama, mitte igaks liigutuseks korraldust ootama.
Täna läksidki pöörded hulga sujuvamalt, leidsin mingi määra kah rooli keeramiseks: nii pööre kuni üks ja veerand, siis mingil hetkel tagasi keerata, kui päris valmis veel pole õige suund (no ongi raske kirjeldada) ning siis vajadusel korrigeerida. No siduri jõudsin ikka 2-3 korral liiga ruttu lahti lasta ja mootori välja suretada, aga seda juhtub kogenumatelgi…