Öö möödus normaalselt, arvestades uut võõrast kohta. Voodi oli mugav, ärkasin õigel ajal oma mobiili peale. Hommikusöök all oli rootsi lauas, kust korjad sobivad palad taldrikule ja siirdud päris-söögilauda. Igatahes oli kooskõla meie projekti nimega täielik: nii tervislikku (salatid) kui ka värvilist (väga mitut värvi) leidus. Joogiks kohvi, teed, piima, vett, apelsini- või õunamahla- vali ise! Tagantjärgi ei mäleta, kas oli see siis just pärast hommikusööki või juba eelmisel õhtul mingil hetkel, kui maja uurisime: vajutame all liftinuppu, see tuleb kuskilt ülalt, jõuab alla ning avaneb...sees käru pesuga. Põrkasime tagasi, uksed sulgusid ning lift sõitis tagasi üles. Uudistasime seal all olnud arvutit ning lasime igaks juhuks ühtedel külalistel enne sõita liftiga kui uuesti selle alla kutsusime. Nüüd juba ilma pesuta.

Kui eine järel riietatud ning tulime mõned minutid enne ettenähtud aega kohale nagu Eesti täpsus ette näeb, oli Rune kohal ning mõned teised külalismaad ka. Tutvusime, neile jäid meie, eriti aga minu nimi küll arusaamatuteks. Meelde jäid kohe tšehhid ja poolakad, sest nad teistest ikka heledamad, kaks Türgi meest ja kaks Hispaania meest, kes saabusid peale 8.30. Lõunamaade naised tundusid omavahel äravahetamiseni sarnased: lühikest kasvu, enamasti ümarate nägudega tõmmud naised. Vaid üks itaallanna oli teistest tüki heledam. Siis avastas Aivo, et koolist kaasa antud kingikott oli tuppa jäänud. Tõi selle ära ning hakkasine Rune juhatusel bussile minema: Rune pikkade sammudega kõige ees, tema järel kohe tšehhid ja Türgi mehed, siis riburada kõik ülejäänud, kõige lõpus kärarikkad hispaanlased. Igatahes oli rivi üsna pikk ning vaestel Trondheimi autojuhtidel, kelle ees foor meile rohelist tuld juhtus näitama, tuli tükk aega ikka oodata. Rune sõnul oli see "typical Comenius walking". Bussis nägin ka Aivo poolt eelmisel päeval tagaotsitud kirikut ning siis selgus, et fotoaparaat oli jäänud hotellituppa. Minu kindel juhtpositsioon Palupera hajameelseima õpetaja tiitlile lõi kõvasti kõikuma...

Huseby kooli juures juhatati meid õpetajate tuppa, varsti jagati kolme gruppi, keda igat kaks kooliõpilast mööda maja kureerisid, suur võtmekimp käes. Meie grupis olid veel portugallased ja kaks türklast. Klassides pole üle 20 õpilase ning need klassidki jagunevad alarühmadeks näiteks 8A1, 8A2, ... Üllatavalt palju ruume puudutas oskusaineid: töökojad, kunstiliigid- eraldi oli lausa spetsiaalne arvutiklass fototöötluse jaoks. Arvutid olid pea kõik Macid. Õpilaste hulgas on suur osa immigrandid või nende järeltulijad, erilist äratundmisrõõmu jagus türklastele, sest just sealt oli suurim osa külalisrahvuste esindajaid pärit. Oli ka Aasiast ja Aafrikast pärit lapsi- tõeline rahvaste Paabel. Kui norra keelt piisavalt ei osata, arvatakse eraldi rühma, kus kõigepealt rõhk just norra keelele pannakse. Varsti pärast ringkäiku juhatati meid amfiteatriks nimetatud ruumi, kus kanti ette mõned laulud ja Shakespeare-teemaline paroodia(pealkiri oligi vist Shakespeare kättemaks). See lõppes loomulikult sellega, et lõpuks jäi vaid üks paha tegelane, kes oli teisel käskinud mõrvata kõik ülejäänud tegelased ning lõpuks ka iseend käskis ära kägistada. Musta huumorit küllaga. Väga populaarsed näitlejad paistsid üks Thomase-nimeline poiss, kes meenutas millegi poolest Renars Kaupersit, ning üks tõmmu moslemimaadest neiu, kes ka tantsis näidendis ning oli esimeseks laibaks.

Varsti pärast näidendit oli lõuna kooliköök/sööklas, kus süüa teevad õpilased ise. Sihukest tehnilist baasi võib näha Eestis ehk ainult mõnes üksikus koolis spetsiifiliselt kohalt(köök oli ehk meie kutsekoolide õppeköökidega võrreldav, ka muudel aladel. Hiljem sai Aivo lõunalauas tema kõrval istunud direktrissilt teada, et see kõik tuleb tänu kohalikele rikastele sponsoritele). Söögiks oli mingi imelik pruunika soustiga ollus, lisaks salat ja riis. Sousti koostis jäigi tundmatuks, mingid oad või herned võisid ka sees olla. Aga süüa kõlbas küll. Lisaks oli veel mingeid asju, muuhulgas pruunikas magusapoolne juust. Minu vastas istusid poolakad, kellest blond ei rääkinud inglise keelt, brünett tõlkis talle pea iga lause järel. Nemad alustasid minuga juttu, uurides Eesti ilma kohta ja mainisid, et kavatsevad kevadel Eestisse tulla, arvatavasti rongiga Varssavist Tartusse. Olla ohutum kui lennukiga. Kuidagi raskepärane oli tema inglise keelest aru saada, võibolla rääkis ta liiga hästi. Aga igatahes taktitundega pole ma teatavasti kunagi hiilanud ning hakkasin oma puuinglise keeles pajatama lugu mõned päevad tagasi Ülemiste järvele maandunud Poola lennukist. Poolatar hakkas ühel hetkel ütlema "Sorry, I don't understand, I don't understand" ja sinnapaika see jutt jäi. Võimalikest tagajärgedest tuleb juttu teisipäevases loos.

Seejärel sõitsime bussiga tagasi, ent väljusime juba paar peatust varem, varemmainitud kiriku lähedal. Saime päris lähedalt näha sedasama kirikut, edasi veel kuningas Olafi kuju, kunagist kuninga residentsi ning linna üht suurimat kaubakeskust Trondheim Torg-i. Rune jagas ka täiendavat infot tähtsamate objektide kohta. Taas sai kahetsetud fotoka mahajäämist. Loeti peale sõnad õhtuseks õhtusöögiks: mis kell valmis olla ning et bussikaarti ei unustaks. Nüüd jäi mitu tundi vaba aega, mille vältel tegime selle jalutuskäigu uuesti, seekord fotoaparaadiga. Läbi sai käidud ka hulk poode, sealhulgas Torg. Osta ei raatsinud kohe kuidagi miskit, sest hinnatase oli keskmiselt kaks korda kallim, mõnes osas 5-6 kordagi. Ainsaks ostuks jäi "Platekompaniet" nimelisest poest Ihsahni plaat 79 NOK eest, mis oli vist ka kerge soodukas. Ihsahn on tuntud eelnevalt ansamblitest "Emperor" ja "Peccatum" ning ainus kohalik metal-artist, kelle plaati selles poes(hiljem selgus, et see oli linna suurim plaadipood!) nägin. {Ühe Peccatumi loo Youtube-lingi panin ka videote lehele.}

Õhtul sõitsime bussiga Kine juurde õhtusöögile, kus pakuti praetud lõhet. Enamuse teest täitis liinibussi hispaanlaste jutt ja laulualgatused. Rune kommentaar: "They are always laughing and singing." Tunnen, et hakkavad vaikselt juba närvidele käima. Jäime Aivoga suht omaette lauda, sest Pürenee rahvas oli ühes ja idaeurooplased itaallaste ja türklastega teises suuremas lauas. Rune koos ühe Türgi mehega tulid ka pärast meie lauda, viimane eelkõige sel põhjusel, et ta oli kogu seltskonna juhtiv "korsten" ning meie laud rõdule kõige ligemal, kust lihtne suitsupausil käia. Ei kadestanud teda, sest sel õhtul oli üsna jahe tuul väljas. Samas oli ta üks väheseid, kes püüdis seltskonna uustulnukatega kontakteeruda, jättis sõbraliku ja sümpaatse mulje. Söögi kõrvale pakuti ka mitmesuguseid jooke, milledest otsustasin valge veini kasuks (enne kui sain teada, et see kala on lõhe) ning tänu sellele jäi too anum täielikult minu pärusmaaks, sest paljud valisid õlle (mille järgi momendil ei tundnud isu), paar tükki punase veini ning mitmed proovisid algul kohalikku Aquavit'i nimelist jooki, mis pidi päris kange olema, värvus meenutas heledamat brändit ning ei mõjunud ka tänu sellele ahvatlevana. Hommikul oli Aivo täheldanud, et teised justkui kõik tunneksid üksteist. Uurisingi õhtulauas Rune käest ning selgus, et peale meie on vaid Hispaania mehed esimest korda. Neil aga toeks 3 naist, kes varem olnud. Õhtusöögi lõpul nägime ka Kine kassi Romeot, suur hallikirja pikakarvaline kõuts, kes iseäranis itaallannade tähelepanu pälvis ning lõunaeurooplaste lärmaka sädina peale rahutuks muutus ning lõpuks ühte tagumisse kambrisse lipsas.

Hotelli tagasi jõudes tundsin end pisut kehvasti liigse passiivsuse ning suhtelise eraldatuse pärast. Aivo ütles, et tema pole selliste tühiasjadega nagu kellegi arvamus või mulje endast kunagi end liigselt vaevanud. Järgmisel päeval tuli juba enne kaheksat valmis olla.

Like!