Vähe sellest, et olin Norrasse tulles jätnud muude jamade kõrval selle va roamingu tegemata, teisipäeva hommikuse äratuskontserdi järel ütles telefon "pluuk"...Liiga lühike laadimisaeg ja ema mobiili laadijaga.

Kell 8 alustasime hotelli eest sõitu Rørose kaevanduslinna. Kooli juurest tulid peale Türgi delegatsiooni liikmed ja Huseby kooli lapsi. Linnani oli pea 200 kilomeetrit, vahepeal tegime ühe peatuse ühe tanklapoe juures, vaimule "hinnateraapiat" pakkumas. Turvavööd muutusid ühel hetkel väga populaarseks, kui üks koer meie bussile ette hüppas ning veel paarkümmend meetrit selle ees joosta püüdis, enne kui taipas kõrvale hüpata.

Røros oli väike linnake, mis loodi 17. sajandil mõne kilomeetri kaugusel oleva vasekaevanduse tõttu. Põhimõtteliselt olla linnas 2 tänavat- suur ja väike, nagu neid kutsuti. Ühe nimi oli neist Kirikutänav ehk Kirkegata. Veel nägime kolmandat, mis ühendas teise tänava majade tagahoove, ning väikseid põiktänavakesi. Tegime peamisele kvartalile ringi peale, käies läbi ka enamuse poekesi. Järgnes lõuna kohalikus söögikohas. Istusime kuuesesse lauda, kus olid juba tšehhid. Veidi hiljem sisenesid ruumi nende suurimad sõbrannad Poolast, kes aga, nähes lauas ka eestlasi, kiirelt ümber pöördusid ning lõunamaalaste seltsi otsisid (ja nüüd meenutagem esmaspäevast vahejuhtumit lõunalauas: proovid vestelda mingi varem tundmatu eestlasega, kelle inglise keel on pea sama jube nagu Crabtreel 'Allo Allo'-st , kannab habet ning kellest väheste arusaadavate sõnade hulgast identifitseerid "Poland", "aeroplane" ning "accident". On ju Al Qaeda kahtlus? :D). Meie lauda istusid veel hispaanlane ja türklane. Söögiks oli hernesupp veiselihaga, mille kõrvale olid mingid justkui odrajahulehed.

Pärast sööki ühines meiega giid, kes rääkis Rørose ajaloost, linnaehituse põhimõtteist, vasekaevandamise protsessist ning siis sõitsime sealt umbes 6 kilomeetri kaugusel olevasse Olafsgruvesse ehk Olafi kaevandusse. Tee kulges läbi lumise mitu kilomeetrit pika ühtlase kaldega tasandiku, kus tee oli kahel pool tokkidega märgitud ning ühes kohas tekitas lõunapoolsetes elevust liiklusmärk- hoiatusmärk, kus oli kujutatud suusatajat. Tasandik ise oli aga midagi vapustavat, sellist Eestis ilmselt pole. Keegi itaallannadest leidis sobiva väljendi "in the middle of nowhere". Tasandikku kattis hõre võsa ning kui selle ülemisest servast hakata suuskadel laskuma, võiks mitu kilomeetrit libiseda ning ei pruugi võssa ka sõita. Isegi minusugune võiks seal ehk suusatamisest naudingu saada.

Kaevanduse eesruumis oli näitus-väljapanek tööriistadest, maagitükkidest, toodetest jms. Kaevandusmaja ees oli lumi kohati pruunikas, selle põhjusi taipasime hiljem. Kaevanduses endas tuli pähe panna kiiver (mitte asjata, kohati oleks pea kindlasti lakke ära löönud minust lühemadki) ning liikusime maa all üle 50 meetri sügavusele. Vahepeal oli üks kaevurite puhkeruum ning n-ö vana osa lõpetas üks putka, mille järel läksid käigud märksa avaramaks- sealt alates oli maaki kätte saadud lõhkeaine abil. Kõrvalkäikudes kumas vahel imelikku valgust, kostusid mingid hääledki ning vaseühendid helkisid laiguti sinakalt. Kogu teed palistasid lambiread ning torud, millega pumbati kaevandusest sinnavalguvat vett ära. Kaevandus pankrotistus seitsmekümnendatel, kui vase hind langes märgatavalt. Siis prooviti toota veel tsinki, ent see ei päästnud. Pumbad püsivad töös ja kõik nii nagu on just tänu turismile. Arvatavasti sai saatuslikuks see, et maagiks oli vaskpüriit CuFeS2, mis pärast kaevandamist veeti Rørosesse(6 km!), seal põletati, et väävlist lahti saada ning eraldada rauda sisaldav räbu. See tegi ilmselt omahinna liiga kalliks.

Kaevandusest väljudes olid silmad tükk aega valusad. Siis märkasime, et kaevandusest oli taldade alla kleepunud pruunikas pori, millest majakese ees lumel hõõrudes vabaneda püüdsime. Türgi lastele oli lumi midagi erilist, nad veeretasid end kaevandusmaja lähedasest künkast alla, püüdsid teha saltosid jm imeasju. Minu isik pakkus huvi paarile Norra piigale, keda huvitas, kust pärit olen ja milline on sealne ilm. Ka tagasiteel jäi silma ja meelde see tasandik.

Hotelli juures uurisin bussijuhilt bussi küljel oleva Rosenborgi logo kohta. Mõningaseks minu pettumuseks selgus, et sellega sõidab enamasti linna hokitiim, mitte loodetud kuulus vutiklubi. Paar päeva hiljem leidsin Norra TV teletekstist, et nad võitsid esiliiga ja tõusid kõrgliigasse. Õhtul rahustati meid maha järgmise päeva suhtes: ei panda meid kõiki vägisi suuskadele, lihtsalt talispordipäev (winter sport activities) ja pärast grillimine.

Veel õhtul meenutades jäi painama ikka see lumine tasandik, millist pinnavorme arvestades peaks ju Eestis olema palju tõenäolisem kohata kui mägises Norras.

{eks homme püüan jätkata oma reisikirja}

Like!