Läbi künismiprisma vaadeldes oli mu eelmine sõit nii muljetavaldav olnud, et õpetaja ei julgenud enam mu kõrvale täna istuda:D Selle asemel seisis ta rohkem platsi keskel, pärast ääres ning andis juhtnööre distantsilt. Et harjuksin ka ise oma peaga talitama, mitte igaks liigutuseks korraldust ootama.

Täna läksidki pöörded hulga sujuvamalt, leidsin mingi määra kah rooli keeramiseks: nii pööre kuni üks ja veerand, siis mingil hetkel tagasi keerata, kui päris valmis veel pole õige suund (no ongi raske kirjeldada) ning siis vajadusel korrigeerida. No siduri jõudsin ikka 2-3 korral liiga ruttu lahti lasta ja mootori välja suretada, aga seda juhtub kogenumatelgi ja kindlasti on neid kel just sidur suurim peavalu. Paaril korral tegin imelikke manöövreid ka, üks neist oli kaudselt tingitud sellest, et "Sinilinnu" juurde viiva raja otsa parkis üks auto, mul oli siht just sinnapoole võetud, keerasin siis veidi varem ära ning püüdsin siis jõnksu paremale, äärele lähemale korrigeerida, ent sai liiga palju. Nurgast pööret vasakule tehes olin juba liiga ääres ja lasin üle äärekivi.

Ühel momendil jäin platsi keskel seisma kergele tõusule, mille järel pidurit vabastades hakkas auto tagasi veerema. Sain uued juhtnöörid: pidur alla, vabastada veidi sidurit nii, et see lörisema hakkab ja siis jalg pidurilt ning auto hakkab kohe liikuma. Tunni keskel hakkasin kogu seda asja juba isegi kaifima. Tekkis tunne, et must võib veel asjagi ehk saada.

Homme kell 10 juba järgmine sõidukord. Näis, mis see toob. Loodan, et see vihm ja tuul hommikuks järgi annavad, et saaks rattaga minna. Tuleb üks very busy päev, sest pean kahe Elvas-käigu vahel Paluperra tagasi tulema ja ühe asja veel ära tegema, kuid vahepeal ei tule ju bussi tagasi enne kui liiga hilja. Õhtul ehk bussiga, aga vaatan veel.

Like!