Eile, s.t. 31. augustil tuli siis kauaoodatud telefonikõne, mis tähendas, et täna kell viis on õppesõit juba tuttavas kohas Sinilinnu parklas. Kohale jõudsin mõni minut peale viit, sest buss hilines paar minutit ja jäi Varesepalus rongi taha ootele. Vahepeal oli õpetaja helistanud ja teatanud, et hilineb veidi, sest Tartust oli tiheda liikluse tõttu raske olnud minema saada.

Taas rooli taga valdas mind ärev tunne, sest polnud kindel, mis päev toob: on asi rooste läinud või hakkab just sujuma paremini?

Paraku selgus, et suurem osa kahe nädala tagusest õpitust oli paksu roostekorra all kinni. Esimesed tiirud kulusid rooliga kohanemiseks, juba jõudsin varsti ka mootori välja suretada ja siis oli korraga blokk peal. Istusin lihtsalt kohapeal ega suutnud meenutada, kuidas autot taaskäivitada. Õpetaja tuli ja seletas uuesti üle. Sain taas liikuma, ent varsti ilmus platsile üks teine auto mis hakkas imelikke manöövreid tegema. Sain teada, et toda nimetatakse külgboksiks ning tegu õppijaga. Igatahes tegin esimestel ringidel jälle äärmiselt imelikke lõikeid, vahel ununes teise manöövreid jälgides rool pöörde võrra valesti ning kui kohalt võtma hakkasin, startis auto üsna imelikku suunda, mispeale jälle siduri liiga äkiste lahti lasin. Õpetaja hõikas, et kui teine auto taga ääres manööverdab, tulgu ma seestpoolt (kippusin seisma jääma ja ootama, kuni ta kuhugi liigub). Korra sain end äärde parkinud auto ja kaevukaane vahelt ka edukalt läbi lipsata. Aga seda head mõnusat kaifi nagu eelmistel kordadel ja tunnet edenemisest peaaegu ei tekkinudki. Loomulikult käikude vahetamiseni ei jõudnud ja praegu juba kahtlen, kas järgmisel korralgi jõuan. Ka ei suutnud ma nii kenasti platsi servadeni sõita kui eelmisel korral- kokkuvõttes üpris fiasko, tunnen, et sõidu lõpukski ei küündinud ma sellele tasemele, kus olin eelmise korra lõpuks. Uue sõidu aega hetkel veel ei tea, sest reede ja üldse hommikul mul pole võimalik, kui samal ajal koolis tunnid- see nõuaks ju mitme tunni asendamist pluss veel kellegi küüdiks palkamist, kel ka tunnid võivad olla.

Praegugi olen enda peale jubedalt vihane. No kuidas saab kahe nädalaga see kõik, mida püüdlikult omandasin, nii "korralikult" ununeda? Mis kurat mul ometi viga on? Miks olen just mina nii andetu? Kuidas on võimalik, et paljud tõesti vaimselt piiratud inimesed saavad autosõidu selgeks hoopis lihtsama vaevaga? Enamus nullist algajaidki jõuab esimese sõidukorra lõpuks kaugemale kui mina nelja korraga. Neid platsielemente pole aga mul võimalik ka kuskil harjutada, sest sobivat platsi Paluperas pole ning Rõngu oma on kooliremondi tõttu ehitustanner. On mul üldse mõtet edasi punnida, kui tagasiminekuks on vaid kaht nädalat vaja? Samas olen kogu oma lähituleviku panustanud just sellele kaardile: jäin Paluperra just lootusega, et teen load ära ja siis pääsen ka liikvele, n-ö kookonist välja, inimeste sekka rohkem, võibolla saaks siis kokku kellegi Õigega, kui teda üldse minu jaoks olemaski on.

Leidmaks positiivset: seekord pääsesin kahe väljasuretamisega senise kolme asemel. Veidi kindlam olen nüüd ka teiste liiklejate olemasolul- pole veel kellelegi otsa sõitnud ega autot ära lõhkunud.

Like!