Nonii, üle tüki aja jälle tahtmine end päevikusse valada...

Täna lõpetas järjekordne klass, mingi aeg sai neile matemaatikat ja viimasel kahel aastal keemiat antud. Ajalooline klass selle poolest, et kui meie kooli oli viimase 30 aastaga suutnud lõpetada ainult viitega vaid üks õpilane, siis tänavu oli neid tervelt kaks. Ka ei kukkunud nad ühelgi eksamil läbi (siin on ka minu teened, et eksamil vaatasin toodud tööd üle ja avastasin, et üks õpilane oli ülesande mustandis kenasti ära täielikult teinud, aga graafiku unustanud puhtandisse ümber teha- nende punktideta läinuks ta vähemalt minu siintöötamise aja kõige tobedama läbikukkumisega ajalukku). Aktus nagu aktus ikka. Meelde jääb see mulle seoses pükstelõhkumisega: nimelt koolile lähenedes keerutas tuul parema püksisääre rattaketi vahele ning rebis kolmnurga välja. Pidulikul üritusel noid pükse enam ei kanna, ent kuna olen aasta jooksul alla võtnud, siis lähevad mulle mõnedki vanad paarid jalga, mida vahepeal juba valmis maha kandma.

Järgmisel nädalal veel kolm pooleoomist tööpäeva ja siis see suur kadedusobjekt- õpetaja kahekuine puhkus. Esimese otsa kohta on mul isegi mingid plaanid olemas: kolmapäeva õhtul valla jaanituli, siis veel üks sarnane üritus, juuli esimestel päevadel HRL... ning ongi nagu kõik. Kui ilm nii tappev pole, teen ehk teoks mulluseks planeeritud tuuri juurte otsimiseks. Aga enamus suvest tuleb lihtsalt välja kannatada, üksinduses igavleda ja vältida, et emale paha tujuga midagi liiga halvasti jälle ei ütle. Ilmselt püüan puhkuse algul teha mõned õppesõidud ning siis vaatan, kas midagi meeles kah veel, kuidas minema hakkab ja kas mul ongi mõtet punnitada edasi. Eks noist katsetustest saa kah siit lugeda kindlasti.

Like! 2