Terje Tross's blog

Kõik ,mis on olnud-on olnud.Ja kõik ,kes   on olnud-on olnud.Pole mõtete kedagi kiruda.Öeldakse ,et iga pott leiab kaane.Ja igal ühel oma maitse.Naised ,kui mehed Teid maha jätavad,siis oli tal järelikult halb maitse.Ja Teie sinna hulka ei kuulunud.Kellele meeldivad lohakad,laisad ja viinalembelised naised.Uskuge nende maitse ei muutu.Teie olite tema jaoks liiga korralik

Nägin minu Sinu pilgud silmadeni liikusid.
Kohtasin Sind jaaniõhtul,kui Sa kiigel kiikusid.
Vaikselt hoo siis üles võtsid
ja mult tasa küsisid:

" Kas võin kiigutada Teid?"
Kaunis tundmatu neid.
Miks nii üksi jaaniõhtul?Kus on Teie peig?"


"Olen lihtne üksik neid.
Pole tarvis Teietada.
Viisakusest eitada."
Nii tõi saatus kokku meid.

Ja nii juba tervelt aasta,
koos käime mööda eluteid.
On olnud muresid-
neid oskame üheskoos ära saata.

Ja veel rohkem rõõme,
kauneid päevi.
Sind kallis igal hommikul,
iga päevaga ma aina rohkem armunud pilgul vaatan

Sa oled armas ingel.
Ja mina väike musta päine,
elav ,eksitav naissaatan.

Öös  tähtede säras.
Ilumub imekaunis ja veetlev neid.
Oma haldjatolmuga,
ta mõjutab Teie südameid.

Nii õrnad ta tiivad,
mis meid võlumaale viivad.
Siidised käed me silmad sulgemiseni viivad.

Tahaks tunda ja olla neis hetkeis.
Võtta ette üks haldjamaareis.
Sest väikesed lapsed me oleme kaua.
Kõik oma täiskasvanute suurtes südameis.

Vaid öösiti korra seal lennelda.
Haldja riided selga tõmmata.
Siis temaga käest kinni hoides Peeter-Paani imemaale lennata.

Nii igaüks unistust loob.
Oma hingest nii lapsepõve välja toob.
Lilletolmust toitub ja joob.

Annab see jõudu ärgata uude päeva.
Nii täiskasvanud ka korra
läbi lapsesilmade maailma näevad.

Anna andeks ,et selline olen.
Ja vahest luba küsimatta
Su uneägudes olen.

Su vabadust piirata ei tahtnud.
Su väikesesse maailma
ma ära ei mahtunud.

Mu tunded on endised
Ei pole nad jahtunud.
Su lõhn on küll siin -
kuigi ise oled ammugi lahkunud.

Soe,tugev,sõbralik.
Su silmadel on südamesse tungiv pilk.
Ja Sinu suudlus kuumas õhus,
on just kui janu kustutav päästetilk.

Hääles lainete laksumist,
mis tasa mind uinutab unele.
Sammud meenutavad lõkketule praksumist.
Sinust üle ei saagi kunagi vist.

Liiga kuum,täis kirge.
Ütlemistes liiga järsk ja tegudes siht on sirge.
Vahel jonnakas ja tõrges.
Kuid ka Sina oled vahest nõrgem.

Las hinges tuli,kirg ja kiivus.
Meid lahutanud elu rutt ja kiirus.
Ma lepin sellega ja vähesega piirdun.

Minus kirg jahtu ,
mis sest et ei kohtu.
See iiagli ei kustu-
ka siis kui käidud rada kasvab rohtu.

Mu silmad kord põlesid janust.
Su nägemine nõrgaks võttis jalust.
Nii nagu õnnemängudes-
Ma suurendasin,oma panust.

Tundsin et käes on õnnehetk.
Saatusega mängides.
Õnnest joobudes-
Elu tundus ,kui venerulett.


Iga hommik tõustes.
Teades ,et oled lähedal.
Lootsin ,et midagi Sulle tähendan.
Oli õnnelik unenägudes seni-
kuni kostus äratuskella helin.

Nüüd ei ole enam seda tunnet.
Ei tunne enam seda tõmmet.
Mälestus kestma jääb õnnest.
Eks kunagi puudust tunned sellest.

Hullult pohjui oli mul kõigest!
Ei vajanud ma seda ainust-õiget.
Igat seiklust võtsin kui mõnusat kõrvale põiget.
Ja igal  pool kuulda oli mu rõõmu hõiget.

Oli jumala pohjui,
kui sees oli hui.
Õhtu sööki pärast seda ma valistasin ,
käes oli pudrunui.

Mind külamoorid vahtisid ammuli sui.
Nagu oleks ma mõni turteltui.
Ma oleks ju old korralik kuid...
Eelistasin vaiksetele ,ma rohkem elumehi ja lobasuid.

Sai saetud... ja eestlaste kombel asja aetud.
Alkot ja narkotsi võetud.
Ma polnud hoor ega erak.
Ei ingel ega maniakk.

Mul oli kõigest üks kama,
kõik mida ütlesid teised tundus ju mõttetu jama.
Ja see mida tegin  päevast päeva,
tundus olema kogueag ükse sama.

Tundub mõttetu ajada pläma
 ja purssida räägitavat slängi.
Ja teha ennast ületavaid nõmedusi,
et kuuluda kuhugi gängi.

Oli pohjui ja tohutult igav.
Nüüd vaid kõrvadaguseid sügan.
Ja ajaviiteks ma omale mingi ülikõva sonksi pügan.
Ja igapäev ma raha nimel vaid tööd rügan.


Vaat enam ei ole pohjui.
Ja kedagi ei saada ma nahjui,.
Olen ontlik ja peen.
ja riigikogus suurt poliitikat teen;););)

 Tuhmid ja kõledad on värvid.
Mustad ja krussis on närvid.
Nii tunnetest tühjus jäi järgi.

Arusaamatusi reas minu peas.
Sinust üsna vähe tean.
Nii lühikesed on Su kirja read.

Ei vaja minu lähedust.
Ei saa aru Su eemal oleku tähendusest.
Totter on mu pühendumus.

Teed seda mis tehti Sulle.
Arvad ,et nii jätad hea mulje.
Ma sisikonnast välja pritsiks välja sülje.

Kõik näib segane.
Sa magad ja oled vagane.
Nüüd kumbki oma hingetühjust kumbki
omaette jagame

Sõudes mööda tunnete jõge.
Mis vahest leebe ja vahest on sõge.
Kui mind heidutab kiivus,
Siis sooviksin Sinult vaid siirust.

Ma tahan Sind näha ja kuulda.
Su olemist rahulikuks tahaks muuta.
Rahutult Sind iga õhtu ma ootan.
Teed mind õnnelikuks-nii ma ise loodan

Tunnete jõel on saar.
Sellel kõnnib üks armunud paar.
Peale jaanipäevast sooja vihma,
ilmus taevasse elu ilusam vikerkaar.


Käsikäes silmad vaid teineteise peal.
Nad oma ühiseid hetki veedavad seal.
Poiss armunud neidu ja neid seda teab.
Ta igal õhtul teda ühe lihtsaõiega meeles peab.