PÄRAST SIND (H. Karmo)

Tuleb päev
ja see aeg on käes,
mida ammu kardan –
juba nüüd su pilk vaid teisi näeb.
Jätad mind,
kuid ei oska sind
selle eest hukka mõista...
Tahan vaid, et meeles pead:

REFR.: Pärast sind
jääb mälestus mulle;
mõeldes sulle
on kurgus nukrussõõm.
Pärast sind
kõik südames jahtub
ja sealt lahtub
ka viimne rõõm.
Aga koos –
siis kevadet kandsin,
soojust andsin
ja naerud naerdud sain.
Pärast sind
jääb valgusest puudu
ning ma muutun
varjuks vaid...

Ükskord veel
seisan uuel teel,
aga kord antud tõotus
õnne ees mind endistviisi seob.
Pärast sind
keegi leiab mind
ja mult saab veidi hellust –
anda muud ei suuda ma.

Selle tekstiga käib kokku ka mu hetke ankeedivideo- Apres Toi.

Homme siis ongi see päev käes- mu klass lõpetab põhikooli. Neli aastat nende klassijuhataja oldud. Alustasime seitsmekesi, nüüd neliteist, kellest homme kolmteist lõpetavad. Üks lorup ei saanud oma asjadega õigeks ajaks joonde ning eks oleks ka ebaaus, kui ta teistega samaväärsel aujärjel lõpetaks, kui viimasel veerandil 296 tundi põhjendamata puudumisi koguda jõudis ning sisuliselt poolteist aastat ei kuulunud meie klassi.

Piilusin täna üle saaliukse, kus kõik juba valmis seatud. Kõik nägi välja nagu nelja aasta eest, kui mu vana klass lõpetas. Tollal oli veel kohutavalt palav ilm, mäletan, kuidas istusime ja higistasime. Olin tollal kevadel nendega veidi tülli läinud, kuid lõpuaktusel tabas mind äratundmine, et tegelikult nad hoidsid mind väga. Pärast lõpupidu oli mitu päeva leinameeleolu.

Homseks ennustatakse vihmast ilma. Seekord pole mul klassiga mingit tüli seljataga ning lahkuminek neist vaevab juba ette. Ma ei kujuta oma elu enam ilma nendeta ettegi, viimasel aastal olen nendega liigagi lähedaseks saanud, nendega koos nii mõndagi läbi elanud, valdavalt positiivset. Nemad on avanud mu silmad selles mõttes, et olen elult hakanud tahtma rohkemat, enam pole ma rahul senise vindumisega. Raske, väga raske saab mul see lahkuminek olema. Kui kaua nüüd mu leinaperiood kestab?

Siit klassist olen saanud endale oma kõige paremad sõbrad, kes on ka justkui lihased lapsed samal ajal: hoian neile pidevalt pöialt ning kurvastan nende ebaedu üle, püüan neid võimalust mööda aidata. Jah, ei vaidle vastu, et õpetaja selline side klassiga pole ehk normaalne, aga olen ma kunagi normaalne olnud? Mul pole peale mu klassi ja paari pereliikme ju kedagi, aga vajadust kellegi eest hoolitseda, kellelegi kaasa elada ma tunnen. Naise leidmise ja päris pere loomisega ma pole ju hakkama saanud, kahtlen, kas saangi. Vähemalt oli mul aseaine olemas, vahel mõtlen, et ma oma klassi lapsi nagu ära kasutan ses suhtes. Seni pole "ohvrid" sellele vastu olnud.

Igatahes saab homme olema paras katsumus, et aktusel mitte nutma hakata, oleks paras blamaaž ikka. Häda, kui kõike liialt südamesse kipud võtma, ent muidu oleksin ehk kuivik või väga ebameeldiv külm isik. No ei saa ma ilma äärmustesse laskumata. Mu klass on praktiliselt kõik, mis mul on ning homme jään ma neist ilma. Nad on lubanud kindlasti ühendust hoida, usun, et nad seda ka teevad. Isegi mu vana klassi osade õpilastega olen veel ühenduses. Küll aga võib seda takistada tulevik, kui suve jooksul mu eraelus mingit positiivset nihet ei tule. Siis olen sunnitud Paluperast lahkuma, sest ei ole lootust aasta jooksul siin olles kedagi leidma kuhugi suuremasse kohta, kus oleks suurem lootus kedagi leida. Ei tahaks, tõesti ei tahaks siit lahkuda. Ka kolleegid hoiavad mulle pöialt, ent eks suvi näitab, kas sellest kõigest on mingit kasu. Kui jääksin Paluperra, siis hakkaksin juhatama tänavust 4. ja 5. klassi. Nendest pole küll loota väärilist asendajat mu klassile, kuid võibolla lisanduvad sinna mõned asjalikumad tüübid- ega mul oma klassiga ka esimesed aastad midagi erilist lubanud. Nad vajasid ikka tubli 2,5 aastat aega minuga harjumiseks. Kerge neil minuga igatahes polnud, nii mõnigi kord šokeerisin neid päris teravate väljaütlemistega. Aga igatahes olen viimasel aastal näinud üsnagi ühtset, samas vägagi iseseisvat kollektiivi, keda polegi vaja paaniliselt juhendada. Sellised nad on, minu klass.

Like! 12