Balthazor's blog

Täna siis sai vesteldud isa viimase ülemusega, kes teadis teda mitmeid aastaid ning kellega oli vist lausa sõprus olnud. Kui rääkisin ema ja isa suhetest, sain teada, et isa jaganud hästi matemaatikat, teadis ning oskas kasutada kooliaegseid valemeid ntx lindi kiiruse arvutamiseks. Viimastel aastatel oli käinud kursustel ning õppinud lisaks keevitajaks. Rääkinud tihti, et tal on poeg, kellega tahaks kohtuda. Olnud tõesti pikaldane, eriti kõneldes. Sõbralik ja heasüdamlik, veidi melanhoolne, ent viinaveaga. Kui ikka tuur tuli, siis ei olnud teda võimalik mõjutada mitte kuidagi, tuli lasta rahulikult lõppeda. Kõvasti suitsetanud, oma tervisest ei hoolinud, arstidega tegemist ei teinud. Arvatavasti…

Eile saatsin siis meili ühele Põlva valla ametiisikule, kellelt sain isaga seonduva kohta hulga infot. Mõni asi siit sunnib vist jälle plaane korrigeerima.

Sain teada täpse surmakuupäeva- kuus päeva enne mu 30. sünnipäeva. Ei imestaks põrmugi, kui matusepäev oli just 19. jaanuaril. Maetud aga olevat hoopis Mehikoorma kalmistule. (no eks seal tuleb kindlasti käia, saab vanavanemate surmadaatumid teada vast)

Kõige põhjapanevam uudis oli see, et mul polegi poolvenda, sest too pärines tema ema varasemast abielust. Ehk: kui lahutuse järel sattunuks ma isa juurde, siis saanuks ma mingiks ajaks endale kasuvenna. Temaga ei seo mind ju miski. Kui oled…

Kõigepealt: kui keegi juhtub numeratsiooni jälgima, siis see praegune on õige 1.3.6, sest eelmine sellenumbriline polnud sugupuurimisega üldse seotud. Pean tolle vana asja ümber nimetama/nummerdama.

Ega vahepeal pole eriti millestki erilisest kirjutada olnudki: mõnda asja tuleb jätta ka enda teada, siis endiselt ei viitsi kah.

Sugupuusse sai lisatud oma tegeliku emapoolse vanaisa eellasi, ent tekkis üks tõrge: tema õde ja vend abiellusid ühe teisest perest õe ja vennaga. Kuna mõlemad pered olid küllalt suured, ei lase graafika neid korraga täiesti kuvada ning ei saa tsükliks ühendada. Sellest, et mu isapoolne vanaema võib olla setu või venelane, ma vist…

Nii, nädalalõpul sai emaga päris palju vesteldud ning üht-teist uut tuli ka välja. Selgus, et tänu väga vanadele vanematele polnud isa kuigi hea tervisega olnudki, põdenud tiisikust (öeldud talle, et mis sa sest kopsuhaigest ikka võtad), kuid suitsu ja viina tarbis üksjagu. Et peale 60 suremine ei peaks nii üllatus olema.

Suhtlemise koha pealt ütles ema, et kui ta seda VÄGA tahtnuks, siis külla tulla ju saanuks ja helistada kah- teadis, kus elame ja samuti telefoninumber oli kataloogides pidevalt sees. Inimesena olnud ta igav- tema maailm tiirelnud ainult traktori ümber, sellest võis ta küllalt rääkida, millegi muu vastu…

Nagu mõni nädal tagasi juba kirjutasin, olen tegelenud sugupuu uurimisega. Viimased nädalad olen olnud keskmisest rohkem elevil plaani pärast otsida üles oma isa ja tema uus pere - vähemalt lähimad sugulased ema ja tädi kõrval. Kujutasin kõike juba üsna selgelt ette, mida öelda, mida küsida.

Murphy seaduse järgi on nii, et mida põhjalikumalt midagi planeerida, seda suurema tõenäosusega see untsu läheb. Ja läks kohe pauguga, millele vastab tuumaplahvatus.

Nimelt olin suguharu puurimisega seoses pannud Perekonnaajaloo foorumisse teate, et soonin kontakteeruda Põlvamaa Noorhan(n)idega. Eile hommikul tuligi üks e-mail, kus oldi nõus võimalusel infot andma, kui mõne konkreetse nime mainin. Õhtul…

Kuivõrd üldisi üritusi polnud, oli lihtsalt selline lebopäev. Hommikusöögi ajal ei juhtunud mitte kedagi meiega samal ajal sööma, siis sai jälle niisama linnas longitud, lõpuks ka turismiinfo punktist trollid hangitud. Sealt sain ka teada, et "Platekompaniet" ongi linna suurim plaadipood ning kui seal pole, siis seda linnast ilmselt ei leiagi. Maiustuste koha pealt soovitati Rema 1000 ja veel kahte poodi. Remast saime mõningase sortimendi, ülejäänud kahest üks oli leheäri moodi, kus ka mingeid komme oli, aga mitte midagi enamat kui Remas. Kolmandas oli valikut küll, ent hinnad peletasid ostmast: kui meiegi poodides leiduvad Candymani kommid maksid Remas umbes 150 EEK/kg,…

Kojusõit!

Üles sai õigel ajal, kott kokku ning koduteele! Ai kurat, miks see kott küll nii raske on, seda küll õlale võtta ei saa, rihma klambrid olid juba tulekuga peaaegu sirged... Ja siis veel vihm kah! Müts rändab juba poolel teel bussijaama taskusse, kui kapuuts selle juba kolmandat korda silmile lükanud.

Buss tuleb õigel ajal, kott alla pagasiruumi. Vaernesi lennujaamas oleme veidi enne viit. Siin läheb aega veidi õige saba leidmisega (ja see on pikk, ent lõpus liigub üsna kiiresti), ent raskest kandamist saame lahti. Näeme veel korra ka oma Hispaania sõpru, kes samuti hommikul, ent tunni jagu hiljem…

Kurat! Sihukest algust veerandile küll ei oodanud. Aga vähemalt oli hajameelsusest ka kasu.

Niisiis pakkisin hommikul oma träni kokku, peamine kott sai küllalt kerge, sest arvasin, et jätsin õpikud kooli enne veerrandilõppu. Kuna lisaks läpakale, mis õlale traditsiooniliselt sai võet, ka Norra nänn vaja kaasa võtta, panin viimase rattakorvi ja selle püsielaniku, põhikoti, pakikale. Ratast trepist alla lükates otsustas too viimatimainitud komps aga protesteerida vägivaldse deporteerimise vastu ning libises pakikalt maja ümbritsevasse suurvette just selle ühes sügavamas kohas... Vandusin tavalisest vängemalt, raputasin suurema vee ära ning toppisin korvi nännikoti peale. Sõit osutus raskepäraseks, sest kummid olid pooltühjad, niisiis tuli…

Neljapäev pidi olema suht tihedam päev, vaid õhtupoolikul paar vaba tunnikest. Seega tuleb pikem jutt.

Hommikul pidime, nüüd juba ise, sõitma Huseby kooli juurde. Seal pidi meid jaotatama kolme gruppi: algkoolimaja (seal kõrval), Huseby kool ise ning Heimdali gümnaasium (teisel pool kõrval). Külastasin ühel hetkel tualettruumi ning tagasi tulles oli osa rahvast läinud. Aivo kiirustas ka mind takka, et pidime alla minema tunde vaatlema. Huseby koolis pole väga palju eraldi kinniseid ruume, vaid on ühed suured ruumid, mida kappide abil väiksemateks jagatakse. Seega lahutab kahte klassi vaid raamaturiiul. Kuigi tunnikord tundus olevat mõnevõrra vabam kui meil, ei kaasnenud sellega mingit…

See päev, mida algul sai kardetud, ent mis õnneks oli mitmekesisem ja huvitavam, minu jaoks ka mingiks murdepunktiks.

Hommikul sõitsime bussiga kooli juurde. Kõigepealt kogunesime juba tuttavasse õpetajate tuppa, kuhu toodi ka üks kott erinevat värvi kombinesioonidega, sest lõunamaalaste riietus polnuks talispordi nautimiseks piisav. Erilist elevust tekitas üks lillat värvi kombe, millega hispaanlased rõõmsasti poseerisid ning keegi lõunamaalannadest hõikas "It suits to you! Especially color!" Lõpuks maandus see ühe portugallanna selga. Ka teised lõunamaade rahvad said endale soojema riietuse.

Ühel pool kooli oli selline kena ühtlane nõlv, mida mööda erinevate vahenditega alla lasti. Oli nii plastist kui…