Balthazor's blog
1.2.2 Eilne päev olnuks 100% OK, kui poleks juhtunud õhtul ühest filmist üht lõiku nägema, mis mõtted jälle masenduse poole lükkas. Sealgi oli küsimus järeltulevas põlvkonnas ning lõpuks jätkati ikka minu stiilis.
Mis kurat seda masendust küll tekitab? Ümberringi on kõik ju nagu korras, enamasti on olnud muresid pigem rohkemgi kui viimasel ajal. Hea lihtne soovitada, et loo pere, siis pole aegagi stressata, aga ma ei kujuta ausalt ette, millise naise unelmate mees peaks minusugune friik olema. Ilmselt peab ta mind üle trumpama selles suhtes. Ning ehku peale ei ole julgust ega tahtmist välja minna- mul suguvõsas ebaõnnestunud abielusid…
Aga tegelikult ei tea ka minuga sageli kokkupuutuvad inimesed minu kohta paljutki. Kasvõi seda, KUI depressiivne inimene ma tegelikult olen. Enamus neist arvavad, et olen pigem rõõmsameelne, mõnevõrra iroonilise huumoriga tegelane, kes vahel mõne tühise asja peale kipub üle reageerima, kuid üldiselt pigem liigagi rahulikult kõike võtab.
1.2.1 No mida kuradit minuga viimasel nädalal lahti on, et õhtuti nii sünged mõtted painama tulevad? Kas looduse häirekell? Olen ju sihuke omaette kogu aeg olnud ja sellest pole üldiselt mul endale probleeme tekitada "õnnestunud", nüüd aga pole tükil ajal õhtut, mil must masendus mingil hetkel kummitama ei tuleks. Enesetappu ärge lootkegi- olen selleks liialt õel, et oma vaenlastele seda rõõmu pakkuda. Aga oma vaimse tervise pärast olen küll muretsema hakanud. Viimati lähen hulluks kätte ära? Loodan, et see jama mööda läheb.
Aga ikkagi- mitu inimest mu matustele kunagi tulevad? Mingi sotsametnik vallast, kohalik hauakaevaja, heal juhul paar naabrit…
Paari päeva eest tuli siis pähe mõte minna ka Verevi rannapeole: olin otsustanud nädalavahetuseks siia jääda, oma klassile n-ö moraalseks toeks eesti keele eksami ajaks. Ei tahtnud nagu ema juurde sõita: teadagi, et mingi hetk hakkan seal masetsema, siis ema püüab igati lohutada, et küll kõik läheb nii nagu vaja, siis ma partsan mingil hetkel midagi tema olematute kogemuste kohta suhete alal, pärast mõlemal tuju halb.
Eksam läks enam-vähem, kuigi salamisi lootsin rohkemat. Kõik sooritasid, 12 tavaõppekavalistest kaks "4" ja 10 "3", LÕKidest "4" ja "3" tulid. Aga kolmed polnud tugevad, vaid pigem nõrgad. See teeb mind mateeksami…
Hommikul ärgates, kui jalad üle voodiääre aetud ja end püsti ajasin, tundsin kerget valu parema jala hüppeliigeses. No ma ei ole ju viimastel päevadel jalga väänanud ega ära löönud- mis kamm on? Ei tule pähe muud kui halb magamine: kas magasin jala ära, et jäi kuidagi keha alla või oli mingil küljekeeramishetkel jalg ntx seina ja madratsi vahel. Kõige hullem oli trepist alla tulek, mis valu tegi, kui seda normaalselt teha. Pidin liikuma, vasak külg ees ning käsipuust kinni hoidma. Ka kõndimisel andis valu veidi tunda. Rattaga lasi õnneks suht valutult sõita.
Koolipäeva kannatasin ära, osatades paaril korral…
1) Niisiis olen käesoleval õppeaastal 9. klassi juhataja ning pärast kolme eriilmelist, kuid keerulist aastat tundub mulle, et lõpuks on mul nendega hea klapp tekkinud. Kui nad midagi ette võtta viitsivad, tulevad sellega suurepäraselt toime ilma, et mul oleks vajagi sekkuda. Eks kõik see tähenda, et umbes nelja kuu pärast tuleb suur lahkuminek ja mõtted kisuvad juba sinnapoole... Korra on tulnud juba üheksandat teele saata, siis olin nende klassijuhataja olnud vaid ühe aasta, oli ka kokkukasvamisaega vähem, kuid lõpetamist põdesin veel mitu päeva(nagu leinamise mõttes). Õudne mõelda, mis veel tänavu ees ootab!
P.S. Täna toodi mind pisut siiski maa peale.…
Nüüd olen siis tänaselt sõidult tagasi, pulss vaikselt juba rahunenud.
Õppesõidule sai siis mindud pahaaimamatult, arvestusega, et saab lihvitud käiguvahetust ja muud elementaarset, mida esmaspäeva järel sain küllalt läbi mõelda. Esimesed tiirud saigi tehtud tuttavaid harjutusi, mis tulid välja ikka mõnevõrra paremini kui eelmisel korral, kuigi paaril korral sai ikka üritatud teise käiguga kohalt minna. Kuna platsi ühes servas oli terve rida autosid, tuli sellevõrra varem ära pöörata ning olla igal tiirul silmitsi võimalusega kanalisatsiooniluugi auku sattuda, ent sellest õnneks pääsesin. Korduvalt tuletas õpetaja meelde, et enne käiguvahetust gaasi veidi tugevamalt ikka anda, et sellest jätkuks hoogu käiguvahetus…
OK, kui leiate, et on vaja kommenteerida, nõu anda, vaielda vms, siis tehke seda julgesti! Endalgi huvitav teada, kes seda lugeda viitsib või koguni kaasa mõelda.
Asi lihtsalt selles, et miskitmoodi suutsin segi ajada õppesõitude kellaajad ning 15.45 asemel ilmusin kohale alles 17.00-ks... Vist olin eile sõitu lõpetades nii transis vms seisundis, et olin kaustagi vale aja märkinud. Enne oli jah aeg lahtiseks jäänud et kumb neist. Kusjuures ma ei mäletagi seda, kui aega öeldi või et millal ma kaustas sinna rasvase 17.00 üle kahe õrnemas kirjas aja maalisin. Üks sõidukord igatahes raisus:( Uued korrad järgmisel neljapäeval ja reedel.
Ja ega sellega päeva allakäik alles algas: ilm läks järjest kehvemaks ja siis sain veel paar halba uudist, mis õhtuks tuju vägagi alla viisid, aga neid ma…
Viimased päevad on märksõnaks olnud aukude lappimine, mis kestab hommegi. Eile (E) said välja nooremate klasside hinded, nüüd jändan-jauran oma kallite üheksandikega. Kõik edeneb kuidagi visalt, ei saa ma neilt puudumistõendeid, ei jõua nad kuidagi mate ja keemia auke lappida. Igasugu muresid neil ka jagub, endal samas eas vist oli tõesti kuldne põli ja rahulik elu. Tollal, 20 aastat tagasi, olid muidugi laialt aktsepteeritud reeglid tüki teised, rangemas suunas. Mina olin tollal ka suht ufo, keda eriti kuhugi kampa ei tahetud, sest minu peale ei saanud kindel olla, kui just vahel harva mõnd lollust kaasa ei teinud.
Hommegi…